“Püha Manuel Hea, märter”
Tõlkinud Lembit Liivak.
Loomingu Raamatukogu 14/2008. 46 lk.
Huvi Hispaania kultuuri vastu tundub Eestis üha süvenevat.
Kasvab keeleõppijate arv, eestlaste rännud ulatuvad juba mujalegi
kui Barcelonasse, Kanaaridele ja Marbellasse. Et aga selle maa vaimsust, tema
jõulist eripära sügavamalt mõistma hakata, on
vältimatu kogeda, milline mõju oli ja on seal veel
tänapäevani kristlusel ja katoliiklikul traditsioonil. Mõju,
mida usuleige põhjamaalane on õppinud hindama esteetiliste
tunnuste, mitte valu paradigma alusel.
Hispaania modernistliku
ajastu ühe väljapaistvama õpetlase, kirjaniku ja dramaturgi
Miguel de Unamuno (1864–1936) viimaseks raamatuks jäänud
novell-romaan pole küll tema tuntumaid teoseid (e.k olemas ka “Abel
Sanchez, lugu kirest” ja “Inimeste ja rahvaste traagilisest
elutundest”), kuid võtab mõneti kokku autori enese vaimsed
ristikandmised. Isekus/enesesalgamine, tühjus/lohutus,
“progress”/püsi, surm/surematus – need on selle romaani
põhiteemad. Väidetavalt olnud Unamuno lemmikkohti pühakirjast
Markuse 9, 24: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” Muide, tegu on
ühega kolmest Unamuno raamatust, mille kirik paigutas keelatud teoste
nimekirja. Lugeja mõistab, miks.
Kas don Manuel on
silmakirjalik? Kui, siis pahupidi pöördult – tema teod on
pühaku, aga sõnad uskmatu omad. Ent oma sisemise lõhestumuse
avab ta kõigepealt naisele. See pole küll selle romaani teema, aga
– kui palju rohkem mehe maailma pühendatud on naine läbi aegade
olnud katoliiklikus kultuuriruumis kui ülejäänud
õhtumail, kus tema võrdväärsuse äratundmiseks
läks tarvis feminismi!
