26.09.2008, 00:00
Tootest ja turundusest
Värsket kodumaist mängufilmi “Mina olin siin” vaadates
ärritas mind ülinõrga stsenaariumi, mis tahes karakteritest
lähtuva sisemise loogika puudumise ning mastaapse pealiskaudsuse
kõrval ka tegijate kahepalgelisus. Keegi võttegrupist ei
tunnistanud kusagil, et tegu oli kainelt kalkuleeritud kommertsprojektiga,
tootega, mille ülesanne on pakkuda tempokat meelelahutust. Vastupidi,
hästi korraldatud promotsiooni põhiosa moodustanud intervjuudes
pihiti üksteise järel siirast murest kadunud põlvkonna
pärast, armastuse vajakajäämisest ja individualistliku
ühiskonna ükskõiksusest. Oot-oot, et mis mõttes
mõtlemapanev, mis mõttes olulise sõnumiga, mis
mõttes realistlik ja aus?
Mina nägin midagi muud. Ma
nägin toodet. Võeti Sass Henno bestselleriks osutunud teos, et
garanteerida tiinekatele ja hilispubedele pealeminemine, ka osatäitjad
valiti samadest argumentidest lähtudes. Üks korralik kihutamisstseen,
üks plahvatus, paar verist peksmist, triibutõmbamist, seksi –
nii pealesunnitut kui vabatahtlikku, peaasi, et oleks paljast keha. See
müüb. Kellelgi ei jää pärast filmi segaseks, et amf on
lahe, pohmelli elab üle ja küürakat parandab vaid haud.
Just ületunnistust, et tegelikult taheti vaatajale lihtsalt meeldida ja
tema meelt lahutada, oleks tahtnud kuulda. Aga see ei kuulu looja kuvandi
juurde.
Siiski, minu lugupidamine režissöörile René
Vilbrele, et ta Ilmar Raagi kui koolivägivalla eksperdi eeskujul ei
hakanud meedias mõõdutundetult narkokuritegevuse eksperdina
esinema.