Rahatähtedes peegeldub Eesti ajalugu

Eesti oma raha saab 90aastaseks. Sel puhul ilmub uhke paber­rahade kataloog.

Eesti raha on peaaegu sama vana kui Eesti riik – temagi sünniajaks saab kirjutada 1918 (või 1919. aasta algus). Kuigi rahast arvavad kõik teadvat palju, ei ole see nii. Et ka enne sõda käibis Eestis kroon, teavad paljud. Kuid juba seda, et enne krooni oli meilgi mark, teavad märksa vähemad. Aga missugune nägi välja esimene Eesti Vabariigi paberraha, sellele küsimusele oskavad vastata vaid üksikud.

Lähipäevil ilmub Eesti raha 90 aasta juubeli puhul esinduslik ja mahukas uuri­muslik kataloog, kus on neile küsimustele antud ammendav vastus. “Eesti Vabariigi paberraha 1919–1940 + 1991–2008” koostas kollektsionäär Allan Tohv ning andis raamatu omal kulul välja. Rohkem kui 300 leheküljeline ja üle 600 hea trükikvaliteediga värvifotoga illustreeritud teos on põhjalikem, mis Eesti pangatähtede kohta eales kirjutatud. See on Eesti iseseisvuse ajalugu paberrahade kaudu.

Kirju nagu sügis

Üheksakümmend aastat tagasi võis Eestis poodi minnes maksta korraga kolme maa rahaga – kusjuures neid emiteerinud riike oli veelgi rohkem. Siin ringlesid samal ajal igat sorti Vene, Saksa ja Soome rahatähed. Ainuke riik, mille raha ei saanud letti lüüa, oli Eesti Vabariik. Novembris 1918 oli Saksa okupatsioon küll lõppenud, kuid 11. novembril taas kokku tulnud Eesti Ajutisel Valitsusel polnud oma raha üleöö kuskilt võtta.

Kuid juba järgmisel kuul, 1918. aasta detsembris nägi ilmavalgust Eesti Vabariigi esimene maksevahend – Tallinna Arvekoja maksutähed. Arvekoda oli koht, kus krediidiasutused said üksteisega arveldada ülekannete kaudu. Need praegu üliharuldased tagasihoidliku välimusega rohekad paberilehed, millele oli jäetud koht summa käsitsi märkimiseks, meenutavad kõike muud kui raha. “Arvestades asjaolu, et tšekid ei näe harjumuspäraste kupüüride moodi välja, võib neid leiduda inimestel tavaliste pangatšekkide vms Eesti Vabariigi dokumentide hulgas ning inimesed ei ole neile mingit tähelepanu pööranud,” arvab Tohv ja loodab seega, et meid võib lähikümnenditel ees oodata veel mitmeid üllatusi.

Ka järgmised paberrahad, Eesti Vabariigi viieprotsendilised võlakohustused ning eri protsentidega Riigikassa vekslid aastatest 1919–21, näevad rohkem välja nagu loteriipiletid. Tegelikult nad polnudki “päris” raha, vaid võlapaberid, mida kasutati raha aseainena. Neid lühikest aega käibinud võlakohustusi ja veksleid trükiti palju eri nominaale ja variante ning väga paljud neist on tänapäeval haruldused.

Juba kevadel 1919 sai Eesti Vabariik raha, mis raha moodi ka välja nägi – kassatähed nii markade kui pennidena. “Riigi kassatäht on Eesti Vabariigi piirides seaduslik maksuabinõu. Riigi kassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varandustega ja sissetulekutega,” seisab rahal kirjas.

Aastal 1922 lisandusid vahetustähed, mida olid “kohustatud maksuks vastu võtma: 1) riigiasutused – piiramatul määral; 2) eraasutused ja isikud – kuni 2000 margani igal üksikul maksmisel”. Lõpuks lasti käibele veel ka Eesti Panga pangatähed, mis olid “täielikult kindlustatud panga varandusega ja pangale pandiks antud väärtustega”. Niisiis oli kuni 1928. aastani kestnud margaajastu väga kirju ja erinevate rahamärkide rohke.

Seevastu meie esimene krooniaeg oli väga rahatähtedevaene – kokku lugedes saame neid vaid kaheksa. Siin tuleb arvestada sedagi, et tuntuimat kroonikupüüri, 10kroonist viljalõ ; ;ikajat, trükiti sama kujundusega kolmel korral (1928, 1937, 1940). Teisalt näitab see vähesus riigi rahasüsteemi ja majanduse stabiilsust.

Väärtuslikud Eesti paberrahad

Paberrahade kogumine kuulub maailmas kiiresti populaarsust võitvate kogumisalade kilda. Huvi Eesti pangatähtede vastu ei tunne riigipiire – neid korjatakse Nuustakust Ameerikani. Allan Tohvi kollektsioon kuulub maailma viie parema Eesti paberrahade kogu hulka.

Üheksakümnendate algul oma esimesed paberrahad ostnud Tohv soovitab kogumise alustamisel endale teadvustada, et paberraha hinna määravad tavaliselt kaks tegurit: haruldus ja kvaliteet. Mida suurema nominaaliga rahatäht, seda haruldasem see enamasti on.

“Kõrgema nominaaliga kupüüre lastakse käibele oluliselt vähem kui madala nominaaliga.

Rahareformide korral vahetavad inimesed suurema nominaaliga kupüürid peaaegu alati uue raha vastu,” selgitab Tohv. Parim näide on Eesti 1923. aasta 5000margane. Haruldusi on ka väikeste nominaalide seas, näiteks 1940. aasta 10kroonine, mida ei jõutud enam käibele lasta.

Kõrgeimalt on kogujate seas hinnatud ideaalselt säilinud rahatähed, mis on justkui hetk tagasi rahapressi alt tulnud. Neid nimetatakse pangasiledateks ja tähistatakse lühendiga UNC.

Pangasiledaid eksemplare on Eesti ennesõjaaegsete paberrahade hulgas kaduvväike osa. Enamik säilinud paberrahasid kuulub kvaliteeditrepi seitsmesse järgmisse astmesse. Seega, mida paremini säilinud rahatäht, seda kallim see on.

Lisaks käiberahadele kogutakse ka nende proove. Proov näeb täpselt samasugune välja kui “päris” raha, kuid seda kasutatakse ainult näidiseks. Proovid saadetakse emiteerija poolt pankadele, et pangad teaksid raha välimust enne raha käibele tulekut. Et vältida nende kasutamist rahana, võivad näidised olla ületrükiga “proov”, augustatud jne.

Kiusatus proove rahana kasutada on olnud ikkagi suur, näiteks pidi Eesti Pank 1939. aastal saatma välja isegi salajase ringkirja. “Mõnedest pankadest on kaduma läinud Eesti Panga poolt neile saadetud käibel olevate pangatähtede proovid, kusjuures üksikuid proove on sattunud isikute kätte, kes neid kuritahtlikult kasutanud, sõna “proov” väljapuhastamise ja esi- ning tagakülje kokkukleepimise teel, ja siis liikvele lasknud.”

Tavaliselt on Eesti proovid käiberahadest oluliselt kallimad. Erandiks on näiteks 1923. aasta 5000margase augustatud proov. Kui selle hind oksjonitel on olnud umbes 40 000 Eesti krooni, siis 5000margane käiberaha kui Eesti haruldasim paberraha võib Tohvi arvates maksta vähemalt 200 000 krooni.

Käiberahad ja proovid pole ainsad, mida kogutakse. Otsitud on samuti värviproovid (paberraha trükitakse eri värvikihtide kaupa). Paraku on Eesti rahade värviproovid üliharuldased ja paljudele vaid unistus. Korjatakse ka kõiksugu vigatrükke, omapäraseid, eriti väikesi seerianumbreid (näiteks 000001) ning valeraha. Enne sõda valmistas rahavõltsimine Eestis päris suurt peavalu.

Kui enamik valerahasid on lihtsalt tuvastatavad, siis viieprotsendiliste võlakohustuste Pihkvas tehtud võltsingute eristamine ehtsatest on Tohvi sõnul tõeline kunst.

Kuigi Tohvi rahakataloog sisaldab üle 900 nimetuse, pole autori sõnul ükski uuri­mus täiuslik.

“Lugejate parandused ja täiendused on väga oodatud ja ehk õnnestub ühiste jõududega Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks välja anda põhjalikult täiendatud kordust rükk.”