28.11.2008, 00:00
Frida Hyvönen “Silence Is Wild”
Külma klaveri kõrval nüüd katked maailmamuusikast ja isegi orkestratsioonid.
Frida Hyvönen
“Silence Is Wild”
(Lickin
Fingers)
Rootslanna Frida Hyvöneni muusikat kuulates tekib
tunne, nagu loeks mõne lapse kirjutatud salmikut. Vahetul moel paneb ta
värsivormi mitmed oma elus toimunud sündmused ja iseloomustab neid
katketega maailmamuusika piiramatust varamust – esimene armumine loos
“Dirty Dancing” leiab lahenduse 50ndate doo-wop’i
võtmes, suhet Inglismaa pealinnaga kirjeldab ta loos
“London!” peaaegu nii, nagu seda võiks teha Morrissey, ja
hiina-tripi päevik “Oh Shanghai” leiab sobivalt üles
hiinapärased kadentsid. Kõige mõjuvam on aga kindlasti lugu
“December”, mis kirjeldab käiku abordikliinikusse ehedal ja
kõhedusttekitaval moel.
Kui eelmisel plaadil veetsid
Hyvönen ja klaver enamasti kahekesi aega, siis siin hiilib lugudesse ka
teisi instrumente ja kohati isegi orkestratsioone (“Birds”
näiteks). Kirevam, mitmekesisem (aga ma pole kindel, kas ka parem)
järg monokroomsele debüüdile.
7