“Silence Is Wild”

(Lickin Fingers)


Rootslanna Frida Hyvöneni muusikat kuulates tekib tunne, nagu loeks mõne lapse kirjutatud salmikut. Vahetul moel paneb ta värsivormi mitmed oma elus toimunud sündmused ja iseloomustab neid katketega maailmamuusika piiramatust varamust – esimene armumine loos “Dirty Dancing” leiab lahenduse 50ndate doo-wop’i võtmes, suhet Inglismaa pealinnaga kirjeldab ta loos “London!” peaaegu nii, nagu seda võiks teha Morrissey, ja hiina-tripi päevik “Oh Shanghai” leiab sobivalt üles hiinapärased kadentsid. Kõige mõjuvam on aga kindlasti lugu “December”, mis kirjeldab käiku abordikliinikusse ehedal ja kõhedusttekitaval moel.


Kui eelmisel plaadil veetsid Hyvönen ja klaver enamasti kahekesi aega, siis siin hiilib lugudesse ka teisi instrumente ja kohati isegi orkestratsioone (“Birds” näiteks). Kirevam, mitmekesisem (aga ma pole kindel, kas ka parem) järg monokroomsele debüüdile.
7