27.03.2009, 00:00
Ikka veel osaliselt väge täis
Rakvere on provintsiteatri eesliin ja raskeim rindelõik. Iga puudus võimendub seal rohkem kui Tallinna teatripildis, aga see ei tähenda kahjuks, et iga sealne voorus leiaks rohkem ülistamist kui Tallinnas, leiab Veiko Märka.
Eric-Emmanuel Schmitt “Kooselu väikesed kuriteod”
Lavastaja Erki Aule. Osades Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Esietendus 13.
veebruaril 2009.
Neil Simon “Meie, mehed”
Lavastaja
Toomas Suuman. Osades Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Volli Käro,
Toomas Suuman, Heigo Teder, Ülle Lichtfeldt ja Eili Neuhaus. Esietendus 7.
märtsil 2009.
Ernest Hemingway
“Ja päike
tõuseb”
Lavastaja Jaanika Juhanson. Dramatiseerijad
Jaanika Juhanson ja Urmas Lennuk. Osades Erni Kask, Silja Miks, Peeter
Rästas, Margus Grosnõi, Velvo Väli jt. Esietendus 13.
märtsil 2009.
“Kooselu väikesed kuriteod” on
klassikaline abieludraama 15 aastat koos elanud paarist. See algab kriminullina
ja lõpeb epistlina, sooritades ka vahepeal kaasakiskuvad
süžeeuperpalle. Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta. Kuriteod on
tegelikult väga suured ja Erki Aule lavastajatöö praeguse Eesti
teatripildi kõrgtase.
Kindlasti on paljuski lavastaja teene,
et ka Tiina Mälbergi Lisa on otsast lõpuni meistritöö,
just nagu oleks näidend tema jaoks kirjutatud. Lisa on naiselik nii raevus
kui helluses; pingestatud, aga mitte pinges (nagu hea valvekoer); tulvil
ehtsaid tundeid, aga seda mitte mõistuse arvelt. (“Ma ei oska
armastada, ilma et mul valus oleks.”)
Erik Ruus oli
Mälbergile muidu igas mõttes võrdne partner, kuid temas
puudus viimase entusiasm.
Gilles tundus liiga resigneerunud, et
uskuda nii võika teesklemismängu mängimise viitsimist tema
poolt. Seevastu sobis Ruusile näidendi üldistusjõuline ja
intellektuaalne tekst. (“Perekond on egoism altruismi sildi all.”
Aga miks mitte ka: “Leivaraasukesed on leiva pisarad.”) Kui ta
ütleb: “Ma ei taha teist naist. Ma ei taha teist
mõrvarit”, siis on kõik öeldud, teos ja lavastus nii
hästi põhjendatud, et paremini ei saa. Võib veel lisada, et
näidend tõestab abielu kasulikkust vägivalla kanaliseerijana.
Ka Eesti krimiteated näitavad, et tänavatel ja muudes avalikes
kohtades märatsevad enamasti vallalised, abielurahvas laseb teisepoole,
lapsed ja iseenda maha reeglina suletud uste taga.
Muidugi saab
“Kooselule” ette heita finaali sirgjoonelist moraalilugemist,
aga see on kõige hea kõrval väike viga. Kui üldiselt on
aina sagenevad kaheinimesetükid Eesti teatris kriisi märk, siis
“Kooselu...” ei esinda kriisi, vaid tippu.
Neil Simoni
komöödiat “Meie, mehed” (The Odd Couple) oleks saanud
mängida tunduvalt labasemalt ehk kujutada naise poolt minema aetud Felixi
(Tarvo Sõmer) ja talle uue eluaseme pakkunud Oscari (Eduard
Salmistu) vahekorda palju pedelikumalt. Tore, et lavastaja sellesse
lõksu ei langenud. Kuigi lõviosa etendusest olid laval ainult
mehed ja meestejutt, ei hakanud põrmugi igav. Inglannadest õed
jäid statistideks, kuid tõstatasid ühe väga
eksistentsiaalse probleemi: kui mees sureb lahutusprotsessi ajal, kas naine on
siis lahutatud või lesk?
“Meie, mehed” on
praegusel ajal vajalik tükk. Esietendusel kuulsin publiku seas nii palju
tervislikku, vabastavat ja helget naeru, et tundus, nagu oleks majanduskriis
igaveseks möödas. Simoni enda väide kavalehelt: “Kui
näidend kriitikutele meeldib, on meeldimise põhjus ilmtingimata
selline, mida kirjanik pole kavatsenudki.” Nojah, majandussurutist ta
kindlasti ei kavatsenud.
“Ja päike tõuseb”
esietendus reedel, kolmeteistkümnendal nagu ka “Kooselu
väikesed kuriteod”, aga erinevalt viimasest oligi õnnetus.
Olen kindel, et kui Hemingway seda n&
auml;inuks, oleks ta end tunduvalt varem ära tapnud. Ei saa võtta
riiulist iga meeldivat romaani ja selle dialoogid laval kärbitult ette
kanda! Hemingway oli suur eepik, mitte suur dramaturg. Teatraalsus oli talle
ilmselt üdini vastumeelne. Hemingway teksti pärlid olid ka lavastuses
olemas, aga kontekstist välja kistud – nagu puu küljest lehed.
Pealegi saab neid raamatust mitu korda üle lugeda, saalis piisab aga
naabri köhatusest, et mõte kaoks. Eestis on palju – ja
väga edukalt – dramatiseeritud oma proosat ja luuletki, aga siis on
tegu rahvusliku klassikaga, mille tegelased ja konfliktid on üldtuntud
ammu enne lavale jõudmist. Karini ja Indreku kujude erinevatest
tõlgitsustest Eesti laval võib kirjutada doktoritöö.
Aga Bretti ja Jake’i tõlgitsustest rohkem kui repliiki ei saa ja
pole vajagi.
Laval on natuke Hemingwayd, natuke Jaanika Juhansoni ja
natuke ilmselt ka Urmas Lennukit, aga mingit bändi nad ei tee. Romaan oli
tugevasti nuditud, tembitud mõttetu liikumisega, ilma midagi omapoolset
lisamata. Osa teksti rääkimine mikrofoni mõjus, nagu oleks
keegi suvaliselt osa Hemingway tekstist rasvasesse kirja tõstnud –
koletu vägivald autori suhtes.
Ja mingit päikest kah ei
tõusnud.
Lavastuse hea külg oli peategelaste valik.
Esiteks on Erni Kask (Jake) ja Silja Miks (Brett) uued näod –
vähemalt nii kandvates osades –, aga said väga hästi
hakkama. Teiseks olid just nende kahe vahelised stseenid vähesed, kus
lavalt pakutu meenutas ehtsaid tundeid. Kuna need stseenid jäid peamiselt
tüki algusesse ja lõppu, võib lavastuse kokku võtta
parafraasiga: “Algus hea, lõpp hea, kõik halb”. Jake
ja Brett olid ka ainsad tegelased, kes ei käitunud tsitaadi “tee
endale teene ja tõmba nina täis” järgi. Nad ei surnud
suurest joomisest ära ega läinud hulluks nagu missis Braddocks ja
Robert Cohen – asi seegi.
Ja veel üks tõsine
märkus: naishärgi ei ole olemas.