27.03.2009, 00:00
Rootsi aja tagasitulek
Kas vana hea Rootsi aeg oli ikka hea, nagu rahvasuu räägib?
Kui Rootsi kuningas Karl XII Põhjasõja kaotamise järel
Eestist lahkus, torganud ta maasse kepi ja öelnud: “Kui see hakkab
kasvama, siis annab Jumal enne viimsepäeva veel kord Eestimaa Rootsi
kätte tagasi.” Vana rahvajutu ennustus näib täide minevat:
kepile on esimesed lehed külge tulnud. Rootsi riigist sai äsja
suuruselt viies omanik Swedbankis ja pole võimatu, et riigi osa
võib veelgi kasvada.
Pangas, kust laenuralli aegu said laenu
tuhanded ja tuhanded Eesti pered. Nüüd kuulub Swedbank vihatumate
välisfirmade loetelu esiotsa, kelle kätte lähevad üha
rohkemate raskustesse sattunud eestlaste kodud. Tükike neist kodudest,
seega ka Eestist, kuulub taas Rootsi riigile. Rootsi aeg on Eestis tagasi.
Svenssonite esimene saabumine
Esimese
tõsise katse Eestimaal kanda kinnitada tegid rootslased suvel 1220, kui
Rootsi kuningas Johan Sverkersson (Johan I) vallutas Lihula linnuse. Kuningaga
olid kaasas piiskopid, kes hakkasid ümbruskonna rahvast ristima ehk
nii-öelda oma vara märkima. Johan jättis Lihulasse
kaitsemeeskonna ja naasis Rootsi. 8. augusti koidikul aga saabusid merelt
saarlased, kes piirasid linnuse ümber ja panid põlema. Ägedas
lahingus hukkunud ligi 500 rootslast jarl Karl Dövega eesotsas ning linnus
langes saarlaste kätte. Rootslaste vallutuskatse Eestis oli sellega
nurjatud.
Palju edukamalt käis rootslaste käsi kolm
sajandit hiljem Liivi sõjas. 1561. aasta juunis vallutasid rootslased
Tallinna ning kohe alistusid neile ka Harju-, Viru- ja Järvamaa
rüütelkonnad. Põhja-Eesti isandaks sai seega kuningas Erik
XIV. Rootsi isand polnud siiski “hea”, ta oli vallutaja nagu
kõik teised. Kevadtalvel 1566 tungisid rootslased Saaremaale,
laastasid saare, põletasid Kuressaare ning pöördusid
rikkaliku saagiga tagasi mandrile.
1574. aastal laastasid rootslased
Pontus de la Gardie juhtimisel Põltsamaa, Viljandi ja Karksi
ümbruskonnas, samal ajal laastasid venelased aga rootslaste aladel
Harjumaal. “Selle alaliselt voogava rüüstesõja alla
kannatas kõige rohkem eesti talurahvas. Põllud jäid
seemendamata või siis hävitati kasvav vili. Häda oli maal
seetõttu väga suur,” kirjutas ajaloolane Evald Blumfeldt.
4. septembril 1580 vallutasid rootslased tormijooksuga Narva linna. De
la Gardie lubas oma vägedel 24 tunni jooksul linnas takistamatult
rüüstata. Selles veresaunas langenud 7000 inimest, enamikus
tsiviilelanikud.
Kolm aastat hiljem sõlmitud Pljussa
vaherahuga sai käest kätte käinud Põhja-Eesti Rootsile
(1629. a Lõuna-Eesti) – Liivi sõda oli lõppenud.
Blumfeldti väitel “ei toonud Põhja-Eesti minek Rootsi
valdusesse siinse talurahva ellu paremusi. Sõjaolude tõttu
saavutatud ajutised vabadused kaotati varsti ja valitsejate
läänistamispoliitika tagajärjel anti siinne talurahvas
ulatuslikumalt kui keskajal aadli meelevalla alla.” Ka kiidetud Gustav II
Adolfi, samuti tema tütre Kristina valitsemisaeg ei toonud kergendusi.
“Talurahva kohustustekoorem oli varasema perioodiga võrreldes
muutunud märksa rängemaks ja ähvardas veelgi tõusta, sest
riigivõim ei andnud talupoegadele majanduslikku kaitset
mõisaomanikkude omavoli vastu.”
1671 andis Liivimaa
kindralkuberner Clas Tott välja politseikorralduse, millega siinsed
aadlikud said Rootsi riigivõimu heakskiidu sunnismaisusele, mis orjastas
talurahvast veelgi. Erinevalt Rootsi ja Soome talupoegadest oli Eesti talupoeg
ori.
Legendi sünd
Pööre
paremuse poole saabus 17. sajandi viimasel kümne
ndil, kui eriti riigimaadel asuvate talupoegade elu muutus Rootsi aja algusega
võrreldes palju paremaks. Ajaloolase Otto Liivi sõnul “see
oli aeg, kus talupojal kasvas jälle kangem selgroog ja kus tekkis suurem
iseteadvus, mis veel Vene ajal püsis talupojas mälestusena Rootsi aja
headusest ja õiglusest”. See oli Rootsi riigis toimunud
reduktsiooni ehk maade taasriigistamise otsene tagajärg.
Hea
Rootsi aja legend ei põhinenud siiski vaid millelgi üldisel.
“On dokumentaalseid andmeid, et eesti kroonutalupojad, kes omis asjus
Stockholmis viibisid, sealt sagedasti tagasi pöördusid suurte
lootustega olukorra paranemisele ja rahva hulgas arendasid ning levitasid
vabaduse ja maa talurahvale päriseks andmise mõtet,” kirjutas
Liiv. Ehk oleks Põhjasõja võidu puhul nii läinudki
– juba 1681 kaalus Karl XI talupoegade vabastamist riigimaadel –
ning see olemata jäänud ilus elu sünnitas legendi heast Rootsi
ajast.
Midagi käegakatsutavat saadi ikkagi ka. Näiteks
just Rootsi ajal pandi alus siinsetele rahvakoolidele. Sajandilõpu
väheseid paremaid aastaid jääb Eestis siiski varjutama suur
näljaaeg 1695–1697, mis viis hauda viiendiku rahvast ehk umbes 70
000 inimest. Et ka Rootsi ja Soome talupojad nälgisid, veeti Eesti
kroonuladudest vilja hoopis Rootsi ja Soome. Veri on paksem kui vesi.
Viljavedu kadus rahval ruttu meelest ega tumestanud legendi hääst
Rootsi ajast. “Mida suuremaks jäi ajaline vahemaa, seda enam kadus
rahva teadvusest Rootsi aja tõeline ajalooline värving ja muutus
mingiks ideaalseks “heaks Rootsi ajaks”, millele projitseeriti
pärisorja unistused inimlikest õigustest ja vabadusest,”
kirjutas folklorist Rudolf Põldmäe.
Too aeg püsis
selgelt meeles veel 19. sajandil, kui mässama hakanud
talupojad rääkisid “Rootsi õigusest”, mille
mõisnikud rahvalt ühes maa ja varaga röövisid.
Kõnelemata lugematutest rahvajuttudest Rootsi kuninga heategudest Eestis
või temaga seotud kohanimedest.
Rootsi vihm ja Vene
räästas
Nii nagu tänapäeval
mõjuks kummalisena orja jutt heast isandast, peaks sama käima ka
rahva kohta. Kuidas saab rahvas, kellelt on võetud tema iseolemine,
kiita peaaegu taevani üht oma ikestajatest? Eesti ajalukku vaadates
pole põhjust keeruline leida. “Heaks on kogu ajajärk saanud
võrreldes järgneva sünge Vene ajaga,” tõdeb
ajaloolane Margus Laidre. “Põhjasõja kohta käivates
rahvapärimustes avalduv selge rootsimeelsus ei jäta kahtlust, kummale
poole eestlased hoidsid.
Ajaloopärimuse peategelane on Rootsi
kuningas, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid,
kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa, ning keda hädaohu
korral venelaste eest ahju peidetakse,” kirjutab professor Helmut
Piirimäe koguteoses “Eesti ajalugu”. Seevastu venelasi
kujutati halastamatute tapjate ja riisujatena.
Eesti
sai Põhjasõjas rängalt kannatada, mida iseloomustab
kujukalt rahvaütlus: Vastseliinast Põltsamaani pole kostnud peni
haukumist. Nii see tõepoolest ka oli, sest Eestis rakendati Peeter I
käsul põletatud maa taktikat. Kuigi 18. ja 19. sajand olid
valdavalt rahulikud, elasid lood mineviku hirmutegudest rahvasuus edasi.
Vabadussõda 1918–1920 ja Rootsi vabatahtlike
abi ei tekitanud hetkegi kahtlust selles, kes on sõber ja kes
vaenlane. Et seejärel 1920.–1930. aastatel palju kirjutati ka vanast
heast Rootsi ajast, on asjade loogiline jätk. Ei maksa ka unustada
kuningas Gustav V
(1929) ja tulevase kuninga Gustav VI Adolfi (1932) külaskäike
Eestisse, samuti riigivanem Jaan Tõnissoni visiiti Gustav V juurde
(1928).
Sügavam põhjus peitub aga Rootsi ja Vene
suurvõimu põhimõttelises erinevuses. Laidre sõnul
“olid rootslased suurriigi ajal pöördunud rohkem sissepoole ja
impeeriumi uhkus ei mänginud mingit osa nende rahvuslikus
eetoses”. Seevastu Venemaal on “tsaar Ivan III aegadest kuni
tänapäevani ülevalt alla kultiveeritud “Kolmanda
Rooma” ideed”.
Juba ainuüksi seetõttu
valitses Rootsi kuningas maarahvast pehmema käega kui Vene tsaar, tema
sekkumine meie ellu oli märkamatum. Nii pole põhjust hakata ka
Rootsi aega ümber hindama, muidu muutub ajalugu liiga mustaks. Mõni
hea legend võib ju ikka olla. Järsku peaks hoopis olevikuga
tegelema. Võtma näppu palvekirja ja sõitma nagu 17. sajandil
Stockholmi Eesti asja ajama. Äkki kuningas võtab jutule ja
viibutab korra näppu kurjade pangaisandate poole...