Sillarti enda lavastatud “Kuldrannakeses” (stsenarist Hans Luik seenior) sunnib kättemaksu ihkav Viktor (Mait Malmsten) relva ähvardusel uusrikkast ahnurit Felixit Taavi Eelmaa kehastuses relva ähvardusel põlvili laskuma ja oma raha õgima. Moralitee missugune.


Maailmas on mitmeid festivale, kus fookuses toidu valmistamise, manustamise või suisa kummardamise filmid (“Šokolaad”, “Söö, joo, mees, naine” jpt). Tõdemus, et armastus käib kõhu kaudu, on inspireerinud ka armastusfilmidele keskendunud festivalide programmikoostajaid toidukultust propageerima. Toit ja erootika, toit ja tunded on Eesti kinos aga äraütlemata nigelas suhtes. Sama harva kohtab ka toiduga kirglikult liialdavaid, lihavaid ja ülesöönud tegelasi. Toit näib olevat inimese hädatarvilik kütus, ei midagi enamat. Mida põnevat saab rääkida patareist või naftast? Mismoodi siis toidust?


Tea, kas osalt peitub põhjus maast madalast omandatud tarkuses, et toiduga ei mängita (ja söömise ajal jalgu laua all ei kõlgutata)? Pealegi üritati meid veel mõni aeg tagasi uskuma panna, et lauad on toidu all lookas jälgi kapitalistiraipe villas, aga mitte korraliku nõukogude inimese kodus. Mis sest, et parteiladviku bosside einelaud tegelikkuses töölissööklas pakutavast kapitaalselt erines. Mäletate, legendaarses filmis “Inimesed sõdurisinelis” meelitatakse tublisid nõukogude sõdureid üle jooksma: “Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!” Absurdi teisest otsast meenub Kreisiraadio sketš, kus “vanad eestlased” ennastunustavalt noa ja kahvliga tühja taldriku põhja kraapisid.


Jah, groteskseid toidufantaasiaid, nagu leiame Monty Pythoni “Elu mõttes” või Marco Ferreri “Suures söömaajas”, Eesti filmiloost ei leia. (Kui teile mõni meenub, andke teada.) Aga märgilisi toidumanustamisi tuleb ette.


1. Theo suured munad


Veiko Õunpuu “Sügisball” on otsast lõpuni kõva film ja kõnekaid toidustseene on siin isegi rohkem kui üks. Aga aset leiavad need põhiliselt šveitser Theo (Taavi Eelmaa) ja Maureri naise Ulvi (Tiina Tauraite) vahel. Ning kõige kõvem neist sünnib hommikul, mil naine võõras voodis silmad avab ja Theo köögist praemunadega naaseb.


Kaks inimest, põrkunud üksildases universumis eneselegi ootamatult. Kohmetusega segatud hellus, sügaval sisemuses viivuks äratundmine sellest, mis elu on. Ja muna kui tollesama universumi miniatuurne mudel. Hapra koore sees kaks täiesti erinevat ollust, aga täiuslikus kooskõlas – yin ja yang, naine ja mees.


2. Kirssidega, kõigile!


Eno Raua “Naksitrallid” Avo Paistiku joonisfilmis on klassika, mis läheb ajas aina paremaks. Kolm üksildast selli, kes jäätisekohviku ees kogemata trehvavad ja sedamaid hingesuguluse avastavad, õpetavad ju, et üksinda on paha ja et väljamõeldud sõbrad ei saa kuidagi reaalsete vastu. “Kirssidega, kõigile” loosungis aga s isaldub teadmine, et kõige suurem rõõm on andmise rõõm. Löö Youtube’i “Naksitrallid” sisse ja nostalgitse.


3. Agnese ja Gabrieli lihalised naudingud


Grigori Kromanovi “Viimne reliikvia” sai ajaloolise seiklusfilmina endale lubada teatavaid sensuaalseid episoode, mis (sots)realistlikumas filmis ilmselt kohta poleks leidnud. Himukalt kordamööda lihakintsu küljest palakeste rebimine on seksuaalne eelmäng, rollide jagamine, üles kütmine, mis paraku mässajate sekkumise tõttu kulminatsioonini ei jõua. Eelmängu teeb veelgi põnevamaks see, et Agnes on ju mehekostüümis!


See Eesti filmi seni kõige erootilisem ­toidu­stseen (vähemasti karnivooride jaoks, vegetariaane see vist nii ei eruta) ootab ­noortelt filmitegijatelt igatahes ­ületamist – ja kui ise ei oska, varastage maailmaklassikast!


4. See on putka. Siit saab burksi


Rasmus Merivoo rokkiv “Tulnukas” on vaadatuim Eesti lühifilm läbi aegade ning esmapilgul ühe subkultuuri satiirilise portreena mõeldud taiesest saab vedada viiteid ka moodsale ühiskonnale laiemalt. Viha v...peade vastu loob grupikuuluvuse ühisosa, mitmesuguste rituaalide kohta, nagu seda on autode tuunimine või burksi söömine, küsimusi ei esitata. Kolm generatsiooni rullnokki burksiputka ees, suunurgast nõrgumas kastmenire, on omajagu groteskne ja ka lohutu pilt.


Tasub meenutada, et burksiputka omamine tegi üleminekuajal nii mõnegi Eesti mehe rikkaks, ja seda ammu enne, kui turule sisenesid üleilmsed ketid, ja omakorda ammu enne, kui keegi säärase rämpstoidu kahjulikkusest kõnelema hakkas. Kusjuures toosama burks eesti moodi – kastmes vettinud kukli vahel kapsasalat ja tuvastamata lihast kotlet – on kahjuks ainus söök, mida peo peale jäänud linnainimene varastel hommikutundidel vabalt kätte saab.


5. Adalbert, paks koer! Kohvi ja moosi pealikule!


Peeter Simmi lavastatud “Arabella, mereröövli tütar” põhineb Aino Perviku seikluslikul jutustusel. Taaniel Tina (­Lembit Peterson) laeval mässama hakanud piraadid Halleluujaga (Arvo ­Kukumägi) eesotsas kogevad peagi, et kellelgi neist pole piisavalt ei mõistust, jõudu ega autoriteeti, et võimu enda käes hoida. Ja lõpuks on kokk kuningas, kuna tema võib moosi sisse nii mõndagi puistata.


6. Kõrbend piimasupp


Leida Laiuse ja Arvo Iho “Naerata ometi” loos on palju plahvatusohtlikke olukordi ja pingelisi konfliktsituatsioone, sest tegemist ju kooliga, kuhu tavaühiskonnast eraldatud raskesti kohanevad isiksused. Süsteem versus indiviid, vägivaldsus versus empaatia, mäss versus konformsus. Millal on õige käitumine vale ja millised on põhimõtted, millele kompromissitult truuks jääda? Kui põhjakõrbend piimasuppi juhtoinaste ärgitusel söömast keeldutakse ja streikima hakatakse, saab streigimurdjast muidugi pugeja võrdkuju. Aga kes viimasena naerab, naerab ometi.


7. Natüürmort rahvuskalaga


Sulev Keeduse “Somnambuulis” sööb Katariina Laugu mängitud Eetla ihualasti köögilaua taga sõrmedega kausist kala. Nagu kajakas. Aga lennuvõimetu.


8. Nämm-nämm, nämm-nämm


Õudusfilmisugemetega muusikal “Nukitsamees” (lavastaja Helle Karis) käib toiduga üpris hirmuärataval moel ringi. Esiteks eksitab nõiamoor marju korjama tulnud Iti ja Kusti metsa sellega, et nõiub äsja nopitud metsmaasikate asemele üha uusi.


Juba nõiamoori majapidamises tööd rabades näeb Iti, et Nukitsamehe isu on täitmatu. Ja õues müttav Kusti peab nördinult nentima, et inimvõimed nõiduse vastu ei saa – kui ikka seasöögikünast rokk võluväel kaob ja sead näljast kisavad, siis jääb tema süüdi. Mõhu ja Tölpa eksistentsiaalne vaidlus kondi närimata või näritud olemises on klass omaette.


9. Kollased ja valged kartulid


“Meie Minnaga saame hästi läbi, Minnale meeldivad kollased kartulid.” Ja Aksli (Lembit Ulfsak) ema viskab minia Minnale (Elle Kull) veel ühe kollase kartuli, mis laua pealt maha kukub. See on “Ukuaru”, Leida Laiuse taotud mälestuskivi kangele iseseisvale eesti naisele (Veera Saare raamatu põhjal kirjutas naisekeskse stsenaariumi Mats Traat).


“Ukuaru” on tõeline nutufilm – kui palju alla neelatud soolaseid pisaraid ja kui palju nõrgub neid nurgavoodis leseks jäänud Minna palgeilt. “Kui elada ei jaksa, sure ära,” ütleb Minnale ta oma kange ema.


Mehed on siin üsna ühemõtteliselt vastutustundetud egoistlikud tuisupead, ja naised peavad elu koos hoidma. Naisele enesehävituslikke jooni andeks ei anta.