22.05.2009, 00:00
Esikümme: On sul aga seda isukest!
Tähenduslikke toidumanustamisi Eesti filmiloost noppis Margit Tõnson.
Aristotellike joontega filmiprofessor Jüri Sillart tavatses loengutes
rõhutada, et üks lihtsamaid viise filmikarakteri iseloomulike
joonte avamiseks on ta sööma panna. See, kas kangelane helbib suppi
vaikselt või luristades, haukab leiba himuralt kannikast või
murrab käärust tillukesi tükikesi, reedab paljutki, ning nii
kannab esmapilgul süütu vestlus lõunalauas teinekord vaatajani
tähenduslikku lisainfot, määrates tema suhtumist
karakterisse.
Sillarti enda lavastatud “Kuldrannakeses”
(stsenarist Hans Luik seenior) sunnib kättemaksu ihkav Viktor (Mait
Malmsten) relva ähvardusel uusrikkast ahnurit Felixit Taavi Eelmaa
kehastuses relva ähvardusel põlvili laskuma ja oma raha
õgima. Moralitee missugune.
Maailmas on mitmeid festivale,
kus fookuses toidu valmistamise, manustamise või suisa kummardamise
filmid (“Šokolaad”, “Söö, joo, mees,
naine” jpt). Tõdemus, et armastus käib kõhu kaudu, on
inspireerinud ka armastusfilmidele keskendunud festivalide programmikoostajaid
toidukultust propageerima. Toit ja erootika, toit ja tunded on Eesti kinos aga
äraütlemata nigelas suhtes. Sama harva kohtab ka toiduga kirglikult
liialdavaid, lihavaid ja ülesöönud tegelasi. Toit näib
olevat inimese hädatarvilik kütus, ei midagi enamat. Mida
põnevat saab rääkida patareist või naftast? Mismoodi
siis toidust?
Tea, kas osalt peitub põhjus maast madalast
omandatud tarkuses, et toiduga ei mängita (ja söömise ajal jalgu
laua all ei kõlgutata)? Pealegi üritati meid veel mõni aeg
tagasi uskuma panna, et lauad on toidu all lookas jälgi kapitalistiraipe
villas, aga mitte korraliku nõukogude inimese kodus. Mis sest, et
parteiladviku bosside einelaud tegelikkuses töölissööklas
pakutavast kapitaalselt erines. Mäletate, legendaarses filmis
“Inimesed sõdurisinelis” meelitatakse tublisid
nõukogude sõdureid üle jooksma: “Eesti poisid, tulge
üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!” Absurdi
teisest otsast meenub Kreisiraadio sketš, kus “vanad
eestlased” ennastunustavalt noa ja kahvliga tühja taldriku
põhja kraapisid.
Jah, groteskseid toidufantaasiaid, nagu
leiame Monty Pythoni “Elu mõttes” või Marco Ferreri
“Suures söömaajas”, Eesti filmiloost ei leia. (Kui teile
mõni meenub, andke teada.) Aga märgilisi toidumanustamisi tuleb
ette.
1. Theo suured munad
Veiko Õunpuu
“Sügisball” on otsast lõpuni kõva film ja
kõnekaid toidustseene on siin isegi rohkem kui üks. Aga aset
leiavad need põhiliselt šveitser Theo (Taavi Eelmaa) ja Maureri
naise Ulvi (Tiina Tauraite) vahel. Ning kõige kõvem neist
sünnib hommikul, mil naine võõras voodis silmad avab ja Theo
köögist praemunadega naaseb.
Kaks inimest, põrkunud
üksildases universumis eneselegi ootamatult. Kohmetusega segatud hellus,
sügaval sisemuses viivuks äratundmine sellest, mis elu on. Ja muna
kui tollesama universumi miniatuurne mudel. Hapra koore sees kaks täiesti
erinevat ollust, aga täiuslikus kooskõlas – yin ja yang,
naine ja mees.
2. Kirssidega, kõigile!
Eno Raua “Naksitrallid” Avo Paistiku joonisfilmis on klassika,
mis läheb ajas aina paremaks. Kolm üksildast selli, kes
jäätisekohviku ees kogemata trehvavad ja sedamaid hingesuguluse
avastavad, õpetavad ju, et üksinda on paha ja et
väljamõeldud sõbrad ei saa kuidagi reaalsete vastu.
“Kirssidega, kõigile” loosungis aga s
isaldub teadmine, et kõige suurem rõõm on andmise
rõõm. Löö Youtube’i “Naksitrallid”
sisse ja nostalgitse.
3. Agnese ja Gabrieli lihalised
naudingud
Grigori Kromanovi “Viimne reliikvia” sai
ajaloolise seiklusfilmina endale lubada teatavaid sensuaalseid episoode, mis
(sots)realistlikumas filmis ilmselt kohta poleks leidnud. Himukalt
kordamööda lihakintsu küljest palakeste rebimine on seksuaalne
eelmäng, rollide jagamine, üles kütmine, mis paraku
mässajate sekkumise tõttu kulminatsioonini ei jõua.
Eelmängu teeb veelgi põnevamaks see, et Agnes on ju
mehekostüümis!
See Eesti filmi seni kõige
erootilisem toidustseen (vähemasti karnivooride jaoks,
vegetariaane see vist nii ei eruta) ootab noortelt filmitegijatelt
igatahes ületamist – ja kui ise ei oska, varastage
maailmaklassikast!
4. See on putka. Siit saab
burksi
Rasmus Merivoo rokkiv “Tulnukas” on vaadatuim
Eesti lühifilm läbi aegade ning esmapilgul ühe subkultuuri
satiirilise portreena mõeldud taiesest saab vedada viiteid ka moodsale
ühiskonnale laiemalt. Viha v...peade vastu loob grupikuuluvuse
ühisosa, mitmesuguste rituaalide kohta, nagu seda on autode tuunimine
või burksi söömine, küsimusi ei esitata. Kolm
generatsiooni rullnokki burksiputka ees, suunurgast nõrgumas kastmenire,
on omajagu groteskne ja ka lohutu pilt.
Tasub meenutada, et
burksiputka omamine tegi üleminekuajal nii mõnegi Eesti mehe
rikkaks, ja seda ammu enne, kui turule sisenesid üleilmsed ketid, ja
omakorda ammu enne, kui keegi säärase rämpstoidu kahjulikkusest
kõnelema hakkas. Kusjuures toosama burks eesti moodi – kastmes
vettinud kukli vahel kapsasalat ja tuvastamata lihast kotlet – on kahjuks
ainus söök, mida peo peale jäänud linnainimene varastel
hommikutundidel vabalt kätte saab.
5. Adalbert, paks
koer! Kohvi ja moosi pealikule!
Peeter Simmi lavastatud
“Arabella, mereröövli tütar” põhineb Aino
Perviku seikluslikul jutustusel. Taaniel Tina (Lembit Peterson) laeval
mässama hakanud piraadid Halleluujaga (Arvo Kukumägi) eesotsas
kogevad peagi, et kellelgi neist pole piisavalt ei mõistust,
jõudu ega autoriteeti, et võimu enda käes hoida. Ja
lõpuks on kokk kuningas, kuna tema võib moosi sisse nii
mõndagi puistata.
6. Kõrbend
piimasupp
Leida Laiuse ja Arvo Iho “Naerata ometi” loos on palju
plahvatusohtlikke olukordi ja pingelisi konfliktsituatsioone, sest
tegemist ju kooliga, kuhu tavaühiskonnast eraldatud raskesti kohanevad
isiksused. Süsteem versus indiviid, vägivaldsus versus empaatia,
mäss
versus konformsus. Millal on õige käitumine vale ja millised on
põhimõtted, millele kompromissitult truuks jääda? Kui
põhjakõrbend
piimasuppi juhtoinaste ärgitusel söömast keeldutakse ja streikima
hakatakse, saab streigimurdjast muidugi pugeja võrdkuju. Aga kes
viimasena naerab, naerab ometi.
7. Natüürmort
rahvuskalaga
Sulev Keeduse “Somnambuulis”
sööb Katariina Laugu mängitud Eetla ihualasti
köögilaua taga sõrmedega kausist kala. Nagu kajakas. Aga
lennuvõimetu.
8. Nämm-nämm,
nämm-nämm
Õudusfilmisugemetega muusikal
“Nukitsamees” (lavastaja Helle Karis) käib toiduga üpris
hirmuärataval moel ringi. Esiteks eksitab nõiamoor marju korjama
tulnud Iti ja Kusti metsa sellega, et nõiub äsja nopitud
metsmaasikate asemele üha uusi.
Juba nõiamoori
majapidamises tööd rabades näeb Iti, et Nukitsamehe isu on
täitmatu. Ja õues müttav Kusti peab nördinult nentima, et
inimvõimed nõiduse vastu ei saa – kui ikka
seasöögikünast rokk võluväel kaob ja sead
näljast kisavad, siis jääb tema süüdi. Mõhu ja
Tölpa eksistentsiaalne vaidlus kondi närimata või näritud
olemises on klass omaette.
9. Kollased ja valged
kartulid
“Meie Minnaga saame hästi läbi, Minnale
meeldivad kollased kartulid.” Ja Aksli (Lembit Ulfsak) ema viskab minia
Minnale (Elle Kull) veel ühe kollase kartuli, mis laua pealt maha kukub.
See on “Ukuaru”, Leida Laiuse taotud mälestuskivi kangele
iseseisvale eesti naisele (Veera Saare raamatu põhjal kirjutas
naisekeskse stsenaariumi Mats Traat).
“Ukuaru” on
tõeline nutufilm – kui palju alla neelatud soolaseid pisaraid ja
kui palju nõrgub neid nurgavoodis leseks jäänud Minna
palgeilt. “Kui elada ei jaksa, sure ära,” ütleb Minnale
ta oma kange ema.
Mehed on siin üsna ühemõtteliselt
vastutustundetud egoistlikud tuisupead, ja naised peavad elu koos hoidma.
Naisele enesehävituslikke jooni andeks ei anta.