Kahtlustan, et NBS oleks mu kujutluses midagi suurt ja võimast ja masinlikku ka siis, kui mu seljamällu ei oleks kirjutatud ansambli suurejoonelised "Suurte Masinate Muusika" megaetendused Leigo järve ääres. Looduslikus kontsertpargis on NBS, kes üheainsama Eesti bändina käitub laval niig tõelise püromaanina, kasutanud vaatemängus hiiglaslikke mootorsõidukeid, ekskavaatoreid ja sõjamasinaid. Tõnu Kaalep ütles kaks aastat tagasi Leigol nähtu kohta siinsamas Areenis: "Gesamtkunstwerk, ei rohkem ega vähem. Võibolla unistas just sellisest etendusest Richard Wagner, kui ta termini käibele lasi?" Täitsa usun. NBSi masinavärk on detailselt läbi mõeldud.

NBSi tumedast elektroonikast ja tinaraskest rock'ist veeretatud kuule - gooti ja elektro ja kübergraveeringutega - peeti pikalt ka Eesti muusika kõige tõenäolisemateks ekspordiartikliteks. Neid lükati välismaale, neid palgati metali supertähtede soojendusesinejaks, neist kirjutasid ja kirjutavad siiani erialavälja­anded üle ilma.

Aasta 2009 kevadel on NBSi revolvrid taas laetud (erm... ka paukuvad püstolid on olnud üks bändi lava­show' osalisi). Kümne looga uus heliplaat "Starstealer" [muusika autor peamiselt bassist Willem (Villem Tarvas)] on samm raskekujulise rock'n'roll'i juurte suunas, kaunistatud tech-maalilise elektroonikaga ning paiguti tausta laulvate naishäältega (Kaire Vilgats, Iiris Vesik).

Oma traditsioonilise enne-uut-plaati-napilt-laiali-minemise elas ansambel läbi enne uue teosega alustamist. Bändist lahkus trummar Kristo Rajasaare ja jättis allesjäänud peast kinni hoidma. Kuni löökpillide taha leiti Rainer Mere. "Uut plaati tehes oli Raineri tulek väga hea," ütleb vokalist Cram (pildil). "Et jess, meil on värsket verd! Väga mõnus."

Me oleme ringis ümber sinise trummikomplekti NBSi kitarristi, klahvpillimängija ning Eesti rock'i tippprodutsendi Kristo Kotkase isiklikus stuudios. Kohe hakkavad nad proovi tegema. Kuule läikima lööma. Enne aga palun neil uut plaati sõnadega toetada.

Mille üle te uue albumi "Star­stealer" juures ise kõige rohkem uhked olete või rahuldust tunnete?

Kristo: Vist on loogiline, et igaüks meist on mingi oma asja üle uhke.

Cram: Ikka selle üle, et oma arust kukkus väga hea plaat välja. Terviklikum kui kunagi varem. Selline on minu tunne.

Kristo: Minu meelest on ka varasemad plaadid terviklikud, nad on lihtsalt teistsugused olnud. Mina olen saundiga päris rahul. Eriti kui mõelda, et meil oli kiire ja lõpus nii kiire, et läks isegi natuke paanikaks. Nüüd, ­tegemisest ­eemal olnuna ja paanikat arvestades, olen tsekkinud ja tundub, et kõlab okeilt. Ei saa öelda, et ma eriliselt uhke selle üle oleks, aga et sa sedasi küsid, siis see võiks üks vastus olla küll.

Villem: Plaat on täiesti omanäoline ja teistsugune. Paljudel bändidel on komme, et kui mõni album on olnud edukas ja hea, siis proovitakse järgmisel korral täpselt sama asja teha. Ning see on siis kas paremini või halvemini välja kukkunud. Meie uus plaat on teistsugune.

Mispärast teil kiire oli?

Kristo: Sa ei ole oma töös siis sellega kokku puutunud, et mingi aeg peab valmis olema? Tuleb ju panna mingi dead­line. Muidu jäädki tegema. Isegi kui määrad dedlaini pool aastat ette - ja tavaliselt tehakse plaate kuu ajaga -, siis lõpus läheb ikka kiireks.

Villem, sa oled öelnud, et kirjutasid uue albumi lood ajal, kui su elus olid pöördelised ja keerulised sündmused - mis sündmused need täpselt olid?

Villem: Lihtsalt väga sitt aasta oli. Polegi midagi täpsemalt öelda.

Kuidas see tunda andis, et need sündmused muusika kirjutamist mõjutavad?

Villem: Tõenäoliselt oli meeleolu lihtsalt selline. Ja siis veel juurde see suur mõõn maailmas. Teadlikult ei ole ma midagi sünget ja sünge meeleoluga sisse pannud. Kõik need mõõnad vast kokku ikka. Lehed kirjutavad ju iga päev, kui halvasti on, siis on jälle veel halvemini, halvemini ja halvemini, ja kui on veel muid asju ka, siis see vist mängibki kõik kokku.

Ja siis tundsid pilli kätte võttes, et nüüd ma...

Villem: Ei tundnud. See kõik on takkajärele tarkus. Sel hetkel ei osanud ma midagi tunda.

Teil on pühendunud, korralikud ja organiseeritud fännid. Kas te mõtlete nende peale, kui uut muusikat teete? Kas te teate, mida üks NBSi fänn teilt ootab, mida ta kuulda tahab, milliseid tundeid ta tunda soovib?

Kristo: Tõelised fännid on selles mõttes head, et nad on oma bändiga nii heas kui halvas. Põhimõtteliselt kõiges. Nad vähemalt üritavad mõista, mida me teeme, ma loodan. Sellest tunneb ära tõelise fänni.

Aga et kas me teame konkreetselt mõne inimese kohta, et mida ta soovib, arvab, siis päris nii familiaarseks me ei lähe.

Villem: Eks fänne ole samuti eri sorti. Osale meeldib uus plaat rohkem, sest seal on rohkem karmi kitarri ja vähem elektrot. Teisele jälle vähem, sest talle meeldis selline kergem variant. Meie basic on siiski sama - eks nad siis kuulavad ja hindavad eri külgi.

Cram: Kui sa tahad teada, kas me oma fännidega suhtleme ja nende soove arvesse võtame, siis kõige lihtsamal pinnal on vastus jah.

Näiteks kui meil on kontserdid tulemas... Neil on oma foorum, kus nad omavahel vesteldes arutavad, mis lugusid me võiksime kontsertidel teha. Kuidagi jõuavad need soovid meieni ja oleme sedasi käitunud küll, et võtame nende soove arvesse.

Kristo: Muusika loomisel lähtume ikkagi ennekõike enda sisetundest. Et meil endal oleks mõnus. Puhas ego-tripp. Pigem loodame, et see läheks ka meie kuulajatele peale.

Millele soovitaksite "Starstealeril" tähelepanu pöörata melomaanil, kes iseenesest suur ­NBSi ega säherduse žanri austaja ei ole?

Cram: Ma tahaks välja tuua selle, et kui neid lugusid kuulata eraldi, siis nad on kõik üsna erinevad lood. Kuid oleme suutnud tekitada voolavuse, mis moodustab jumala hea ümmarguse terviku.

Rainer: Arvan, et peaks leidma aega ja kuulama algusest lõpuni läbi mitu korda. Alguses ei pruugi pihta saada. Vähemalt minu tutvusringkonnas on sedasi olnud - lõpuks on leitud, et on väga hea plaat. Ja nad ongi inimesed, kes päevast päeva sellist muusikat tingimata ei kuula.

Kristo: Esimesel kuulamisel võib tõesti tunduda jube ühesugune. Aga meil on ka raske hinnata. Oleme ise nii palju selle sees olnud - ma tean täpselt, mis igal millisekundil toimub. Endale paistab küll, et ei ole ühesugune, ja tõenäoliselt see avaldub, kui plaati natuke rohkem kuulata.

NBSi muusika, esitus ja stiil on võrdlemisi autoritaarne, kehtestav ning agressiivne - see justkui eeldaks, et teil on kindel sõnum, isegi poliitiline seisukoht, mille eest seisate. Mille eest seisab NBS aastal 2009?

Cram: Eks meil igaühel on see sõnum ja seisukoht olemas. Aga me ei ole end liikumisena vormistanud. Et meil oleks ühine statement. Et see oleks üheselt määratletav, nagu mõnedel bändidel on.

Me oleme teinud muusikat muusika tegemise pärast. Erilist maailmavaadet ei ole me propageerinud. Eriti veel poliitilist.

Villem: Jah, meil on ikka muusika enne. Ja seejärel sõnad, sõnumipakett. Meil ei ole muusika abiks mõne suure sõnumi, mis meile hingevalu teeb, edastamiseks.

Kristo: Pigem oleme püüdnud poliitilistest statement'idest kõrvale hoida. See seab sulle ikka päris konkreetsed raamid. Ja kui sa peaksid kunagi oma elus ümber mõtlema - ja inimesed ju ikka mõtlevad ümber -, võib kunagine sõnum takkajärgi väga narr paista.

Villem: See paneb ka tavalise muusikakuulaja lolli olukorda. Ta võib-olla naudib seda muusikat väga ning tal on endal kindlad põhimõtted, aga need ei lähe bändi omadega kokku. Endalgi on sageli juhtunud: vaatan mõnd bändi, kelle muusika väga meeldib, aga neil on kõva poliitiline sõnum ja mulle käib näiteks närvidele, et nad kasutavad nii palju mingit sümboolikat, mis viitab mõnele kindlale maailmavaatele, usule, sellisele asjale. See tekitab natuke okast ka selle bändi vastu. Isegi kui muusika väga meeldib.

Ja kui meil kellelgi väga sees kripeldaks miski, eks me siis tõstaks selle esile, aga...

Cram: Need sõnumid saab alati ära peita vaikselt. Süda on rahul, et on ära öeldud, aga... - kes leiab, see leiab!

Tekstidest neid leiab küll. Kui hoolikalt tekste lugeda, võib aru saada, mis meile närvidele käib, aga seda ei ole mõtet üle võimendada.

Ma lugesin. Tundub, et hukk on lähedal.

Cram: Mis asi!?

Hukk on lähedal.

Cram: Mis asi see veel on?

Kristo: Eks ta tõsi ju on. Me lihtsalt konstateerime fakti. Me ei näita otseselt näpuga kellegi peale, et kes on süüdi.

Cram: Kõik on süüdi!

Ega kõike tekstides leiduvat tasu ka üks-ühele võtta. Seal võib olla mitu tasandit. Võid kõige hoopis teistmoodi lahti mõelda.

Kristo: Just - et kui loos on read "signs of chaos ja kõik on jumala perses", siis tegelikult sa räägid seda, et naisega on kodus kõik pahasti: pilt on, aga häält ei ole.

Cram: Jah, mida iganes. Ükskõik mis tasandile sa need sõnad rakendad, kui sa leiad mingi situatsiooni, kuhu need sobivad või mida nad sobivad kirjeldama, kus kõik loksub paika, siis ongi nad juba selle situatsiooni jaoks õiged.

Hea küll, aga tüütan teid veel - kui teil oleks võimalik oma bändiga maailmas midagi ära parandada, siis mille te esmajoones parandaksite?

Cram: Nüüd peaks võlukepi juttu ajama. Või kolme soovi juttu?

Kristo: Kõik autod! Ma saaksin oma auto korda siis.

Cram: Kurat, ma ei tea, noh - see on niivõrd risky business. Kui sa midagi kuskil oma arust korda teed, siis teisest otsast läheb kusagil jälle metsa.

Villem: Kõik on nii ahel. Pea sööb perset kogu aeg. Ütled, et tarbige ­vähem, samas, kui sa ei tarbi, siis on ikka kõigil perses. Kõik ütlevad, et nafta hind on liiga kõrge, siis läheb hind alla, ja on katastroof, raisk, vendadel on paanika!

Cram: Harmooniat ja tasakaalu on väga keeruline ju saavutada. Kui öelda "peace on earth and good will toward men", siis mida selle all mõelda? Kellele on miski hea, kellele on seesama asi väga halb.

Vanasti skandeeriti pioneerikoosolekutel "rahu maale ja ei sõdadele!" ja see kõik on ju teoorias tore, aga kas see tegelikult ka tore on?

Maailmaparandamine on üks väga peen kunst.

Milliseid teie eeskujusid või ­inspiratsiooniallikaid ei ole keegi NBSist rääkides tabanud välja tuua?

Cram: Ma isegi ei tea, millised need kindlad inspiratsiooniallikad on. Need võivad olla vaid hetkemõjuga ja olla sulle teada sel hetkel, kui parasjagu muusikat lood. Hiljem olen kõik ära unustanud.

Villem: Ma imestan inimesi, kes oskavad öelda, et neid inspireerib vihm või tuul, mis krõbiseb vastu koridoriust. Et ta vaatab lilleõit ja tal tulevad kohe huvitavad kolm nooti või muud ilusad kunstilised lahendused pähe.

Ise ei ole midagi sellist tähele pannud. Võtan pilli kätte ja aretan, proovin, katsetan. Ainult seda tean, et hommikuti tuleb kõik selgemalt ja konkreetsemalt. Õhtuti aga võibki nüsima jääda, oled ummikus ja ei saa midagi tehtud.

Cram: Inspiratsioon iseenesest on ka see, kui kuuled head mussi või mõnd filmi ja see lihtsalt tõukab sind tagant.

Tegutsema, mitte sarnast asja tegema.

Villem: Võib olla, et algusaastatel olid mõned landmark-plaadid, mis andsid kindlat suunda. Mäletan hästi, kui sai esimest korda kuulatud Ministry albumit "Psalm 69". See oli midagi nii teistsugust ja, kurat, nii lahe! See andis suuna, oli inspiratsioon. Tuli välja, et ei olegi nii, et vaid basstrummide müdin ja duumivad kitarrid saavad olla raske ja raju.

Saab ka teistsuguste vahenditega raju olla.

Uusi dimensioone, uusi tahke avanud plaate on tõepoolest olnud.

Millise bändi või artistiga on teid ülekohtuselt palju võrreldud?

Kristo: Ei olegi tegelikult. Oleme nii palju erinevat jama korda saatnud, et see ei allu mingile kontrollile.

2000. aasta plaadi puhul öeldi küll Depeche Mode ja Depeche Mode, aga see on nii meelevaldne, et ise ei taju seda sarnasust. Võib-olla mõni saundiline sarnasus mõnes loos? Depešis ei ole aga eales sellist distorditud kidrat olnud, nii jõhkrat nagu meil.

Millal te sooloalbumeid tegema hakkate? S.t kas kellelgi teist ei ole tahtmist lasta loomeleek valla väljaspool ettekujutust ­NBSist?

Cram: Kurat seda teab. Mõnikord on olnud küll mõtteid, et katsetada täiesti erinevaid asju, aga need ei ole kaugele jõudnud. Vist olen NBSi-välised asjad ära teinud Astro Zombiesega (all-star liikmeskonnaga punk-legendi The ­Misfits tribuutbänd - aut.).

Villem: Eks see Kuninga projekt (nõukogudeaegse teleetenduse "Kuidas kuningas Kuu peale kippus" uus töötlus koos Kosmikute ja külalistega - aut.) oli ka kergelt midagi sellist. Eesti keeles sai lauldud, mis oli meie puhul juba midagi muud.

Kristo: Mina tahaks teha sellist Depeche Mode'i. Puhast elektroonilist asja.

Cram: Millist Depeche Mode'i? 80ndate?

Kristo: Ei, mitte seda rõvedat. Seda head. Hea on kõik, mis tuli pärast plaati "Violator".

See on täiega puudu, ma tunnen. See, mida siinmail selles stiilis tehakse, on väga nõrk. Aga see on puht fantaasia-tasemel värk.

Üldiselt saame kõik oma haiged vajadused rahuldatud selle bändiga. Võibolla seepärast ongi see bänd nii laialivalguva olekuga.

Aastaid tagasi oli teie imago osaks ohtliku välimusega grimm, millest te mingil hetkel loobusite. Miks?

Kristo: See ei olnudki grimm grimmi mõttega. See oli enda räpaseks, dirty'ks tegemine, kokku plätserdamine, mis tundus siis lahe. Aga see oli õudselt tüütu ja pikalt sellise asja tegemine ei tundunud enam lahe.

Cram: Me ei viitsinud enam. Jälle mökerda ja mökerda... Muutus enda jaoks igavaks ja vsjoo, enam ei teinud.

Samamoodi, et miks me plaate teeme: kui laividel läheb igavaks, tahaks uusi lugusid mängida, kui mõtled "fuck this!", siis ongi õige hetk uus plaat teha.

Kui te oleksite Areeni toimetajad, siis kellest või millest te avaldaksite kaaneloo?

Cram: Mina teeks loo režissöör Tim Burtoniga. Ja laseks tal artikli ka kujundada - fondid ja asjad, illustratsioonid otsida, kogu visuaal. Ma arvan, see oleks jumalast lahe. See, kuidas see tüüp on suutnud oma filmides need terviklikud oma maailmad luua, on ikka päris hämmastav.

Kristo: Et Faith No More teeb nüüd uuesti kontserte, võtaks ma mister ­Mike Pattoniga (Faith No More'i laulja ja liider - aut.) ühendust ning laseks tal aru anda, et mis siis üldse vahepeal juhtus. Ja mis siis nüüd saab. Et kas sai papp otsa, või läheb päriselt lahti?

Tema vahepealsest etapist olen ma hämaralt kuulnud, tean, et seal on mingid hullud asjad, aga ei ole täpselt kursis.

Rainer: Ma võtaks sellise mehe nagu Peter Steele, ansamblist Type O Negative. Tundub, et tema elulugu ja värk on väga sünge ja põnev olnud, teeks temaga juttu natuke.

Villem: Mina ei teagi...

Kristo: No pane kohe Maiden kaanele, mis sa jamad! Villem on eriline Iron Maideni fänn lapsest saadik. Ja kui enamikul inimestel lähevad sellised lapsepõlve fännamised miskipärast üle, siis Villemil seda muret ei ole.

Villem: Tegelikult paneks ma kaanele Maideni kunstniku, kes on selle Eddie teinud. Kindlasti on Maideni edu paljuski ka selles kinni, et neil on alati plaadi kaane peal see õudne koletis olnud. Ja et Eddie'st on lausa heavy metal'i maskott saanud...

Selle mehe - Derek Riggsi - tiriks välja. Olen lugenud, et ta oli enam-vähem Maideni ori. Maiden ostis kõik tema õigused ära, maksid tohutult räbalat miinimumpalka pluss et ta ei tohtinud kuhugi mujale töid teha. Ainult Maideni singlite, plaatide ja särkide kujundusi. Helistasid talle umbes nii, et homme on Kanada tuuri särke vaja, tee ära!

Tema raskest elust kirjutaks. Ta on jumala vaene.

Cram: Kuradi alatud mehed! Tüüpidel nagu cash'i on, kurat võtaks, et lennukeid osta ja maailmaasju teha, ja nüüd tüüp, kes neid on heale järjele aidanud... kiusavad teda!!

Kristo: Oleks seda teadnud, võtaks tagasi selle pildi, mis me Bruce Dickinsoniga tegime, kui Maiden siin käis, on ju?

Mis te arvate, miks keegi ei näi Bedwettersit sallivat?

Kristo: Väga naljakas küsimus. Mõnus selline tüliõuna välja tirimine.

Cram: Mis see nüüd on?!

Mmm... see on võimalus rääkida Eesti muusika hetkeolukorrast.

Kristo: Hea küll, aga mis mõttes nagu? Nimeta neid, kellele Bedwetters ei meeldi!

Cram: Mina ei oska seda öelda. Ma ei ole neid kuulanud, ma ei tea neist tuhkagi, ainult meedia kaudu tean, sinu kuradi tööpõllu kaudu. Ma arvan, et miks neil selline paha foon kellegi jaoks on, on see, et nad olid, eks, selline suht nobody bänd, ja järsku - miski nipiga - sattusid nad tähelepanu keskpunkti, kuigi neil ei olnud loomingut ümber toetamas. Meedia aga tahtis neist kõik välja pumbata. Neid topiti igale poole. Tassiti kõikidesse saadetesse. Muidugi käis paljudele inimestele see lihtsalt närvidele. Et kamoon, meie oleme siin rüganud tuhat aastat tööd teha, ja nemad mitte midagi!! Lihtsalt meediapoolne mõnus panus on liiga teinud.

Aga eks see ole neil hea kogemus. Neid visati kohe ookeani mässavatesse voogudesse.

Villem: Ei lastud kodubasseinis rahulikult lebotada.

Kristo: Nende muusika on konkreetselt teismelistele suunatud. Ja kõik bändid, kes on olnud konkreetselt teismelistele suunatud, on ju saanud - (taob rusikaga pihku) pahh pahh pahh!! - oma laksud kätte.

Villem: Vanilla Ninja publik kadus ära nagu noaga lõigatult. Kui ühel aastal oli Saku hall täis, siis järgmine aasta oli täielik null.

Kristo: Kui nad ise on selle tee valinud, siis nad peaksid nüüd ära tunnetama hetke, kui neil tuleb läbi käia totaalsest muutumisest. Praegu lähevad nad nendelesamadele tüdrukutele võib-olla korda, kes hääletasid nad kuhugi, aga tõenäoline on, et see olukord muutub päris kiiresti. Ja siis sa oled ikka veel oma tights'ides jeans'ides.

Siiamaani on neil kõik normaalselt välja tulnud. Hoiame neile pöialt. Nad on teotahtelised, aktiivsed tüübid, kahtlemata noored - ja kes ei teeks nooruses lollusi. Ma ei läheks kaasa selle väitega, et keegi ei salli neid. Kui ei meeldi, siis ei meeldi, walk away, kuula midagi muud, ei ole vaja ju peale pissida.

AND JOIN THE SILENCERS

NBSil on kadestamisväärselt lojaalne ja organiseeritud fänkond.;Andunud austajate klubi nimi on Silencers. 2006. aastal loodud klubis;on tänaseks umbkaudu 300 silenceri, mis teeb klubist Eesti suurima;ametliku fänniklubi.

Klubi korraldab tavapäraseid fänniüritusi - saavad bändi liikmete;sünnipäevadel Vana Villemi pubis kokku ning kujundavad ja viseerivad;oma lemmikutele sünnipäevakaarte, aga ka jäähallis toimuvaid;H-E-V-I-U-I-S-U-T-A-M-I-S-I.
Klubil on oma logo, lipp, särgid, mille disainimise juures on nõustanud lemmiklaulja Cram isiklikult.
Rühmituse Silencers leiad aadressilt www.no-big-silence.com/silencers/.