19.06.2009, 00:00
Muskelauto Plymouth Barracuda
Päike paistis, taevas sinas, laineharjad vahutasid, Beach Boys rokkis raadios ning saastenormidest ja kütusekriisidest ei osatud veel halba undki näha. Just sellisesse keskkonda sündis Plymouth Barracuda.
Aastal 1925 Walter P. Chrysleri poolt püsti pandud Chrysler Corporationist
sai General Motorsi ja Fordi kõrval hiljem üks USA
autotööstuse suure kolmiku liige. Mudelirivi odavamaist kallimateni
on hõlmanud marke Valiant, Plymouth, Dodge, DeSoto, Chrysler ja
Imperial. Aeg edenes, aastatel 1998–2007 vältas ebaõnnestunud
abielu DaimlerChrysleri perekonnanime all ning praegu võib laastav
surutis ja vähenev nõudlus Chrysleri suuromanikuks teha Fiati.
Mustangist vanem
Inimeselegi ohtliku isuka
röövkala järgi nime saanud Plymouth Barracudat valmistati
aastatel 1964–1974 kolm põlvkonda. Plymouthi juhtkond soovis
autole nimeks anda Panda, kuid õnneks jäi peale disainer John
Samseni pakutud Barracuda. Valianti baasil ehitatud Barracudat tutvustati paar
nädalat enne Ford Mustangit, millega avati tee kaheukselistele
sportlikele, stiilsetele ja võrreldes teiste USA autodega
väiksematele pony car’idele.
Esimese põlvkonna
Barracudadel oli Pittsburgh Plate Glassi valmistatud suur painutatud klaasist
tagaaken. Autole pakuti alguses kolme mootorit, väikesest kaldasendis
2,8-liitrisest reaskuuesest (Slant-6) kuni 4,5-liitrise V8ni, mis andis
välja 180 hobujõudu. Auto toonane baashind oli 2512 dollarit.
1967. aastal ilmavalgust näinud teise põlvkonna Barracuda
kujustus valmis Chrysleri peadisaineri John E. Herlitzi käe all. 1960.
aastate teise poole USA autodele omaselt sai Barracudagi külgedele
elegantse kokakoolapudeli joone ning esimest korda pakuti ka kabriolettkeret.
Mootorivalik täienes tunduvalt ja saadaval olid ka V8 Big-Block’id.
Suurim neist, hemisfäärilise põlemiskambriga 7-liitrine,
ei tahtnud hästi Plymouthi A-keresse äragi mahtuda.
Big-Block’id värviti muide oranžiks ja hiljem hakati sama tooni
värviga katma ka autosid.
Viimased tõelised
mohikaanlased
1968. aastal ehitati lisaks 75 legendaarse
Race Hemi-mootoriga autot. Need olid mõeldud võidusõiduks,
varustatud kergemate keredetailidega ning tänaval polnud lubatud nendega
liigelda.
1968. aastal pakuti ka varianti ”Formula S”
neljakäigulise manuaalkasti, topeltsummutite, erivedrustuse ja
laiemate rehvidega.
1969. aastal sai suure tuunitud mootoriga
tänavasõidu-Barracuda nimeks lihtsalt Cuda.
440kuuptolline Super Commando-mootor arendas 390 hobujõudu ja
60miilise tunnikiiruseni edenes Cuda 6,3 sekundiga.
Kolmanda
Barracuda generatsiooni esindajad hakkasid tootmisliinilt maha sõitma
1969. aasta lõpukuudel. Poniautost oli saanud muskelauto. Ford
Mustangile ja Chevrolet Camarole vastuhakkamiseks ehitati Barracudale uus kere
(E-body). Hardtop-kupee ja kabrioletina pakutav kere oli viie tolli jagu
konkurentidest laiem. Valida sai tervelt kümne mootori vahel,
145hobujõulisest reaskuuesest kuni 425hobujõulise Hemi’ni.
Hiljem mootorivalik kitsenes, sest USAs hakati kehtestama saastenorme.
1970.–1971. aasta Barracudasid ja Challengere, eriti just suurte
mootoritega, peetaksegi kollektsionääride seas väga
hinnalisteks. Ilmselt seetõttu, et need olid viimased tõelised
muskelautod.
Seejärel kadusid võimekamad
jõuallikad mudelivalikust, ülejäänute võimsus aga
vähenes aasta-aastalt. 1973. aasta naftakriis polnud isukatele
muskelautodele samuti hea uudis ja 1975. aasta mudelivalikust olid nii
Barracuda/Cuda kui ka Challenger kadunud.
Tuuningust
rikkumata
Homme märkas kolmanda põlvkonna
Barracudat Tallinnas Paldiski maanteel, kui läks 1. mail
mõtlemistalgute asemel hoopis USA autosid vaatama. Laimirohelise
metallikvärviga Plymouth paistis k&otild
e;rvalt vaadatuna väga korralik ja kuu hiljem samas autos Lilleküla
teedel sõites see mulje kinnistus.
Autoga koos on
säilinud algupärane diileri infoleht (window sticker), kust saab
lugeda baasmudeli hinda ja varustust. Los Angeleses 1969. aastal toodetud
318kuuptollise (5,2-liitrise) V8ga auto maksis koos lisavidinatega 3510
dollarit, lisaks küsis Cavanaugh Motors veel poolteistsada dollarit
kohaletoimetamistasu. Huvitav lisa on autol tiibadel asuvad suunatulede
signaallambid, samuti neljapunkti-esiturvavööd. Pidevaks kasutamiseks
mõeldud puusavöö oli juba tollal inertsrullidega,
õlavööd aga kinnituvad lakke, kust nad kiirteele minnes
kinnitamiseks alla võtta saab. Seejuures on omanik soovinud esiistmeks
kolmekohalist diivanit, kus keskel istujal samuti oma puusavöö.
Helerohelise Barracuda omanik taastas auto täielikult ja
püüdis alles jätta kõik originaalse, ka National
Automobile Clubi kleepsud kaitseraudadel. Graaažis paigaldamise ootel on vaid
mustast vinüülist katusekate, mis kipub aknaäärtesse
roostet koguma. Auto oli sünnist kuni Eestisse müümiseni olnud
Californias Redondo Beachil ühe omaniku käes ja läbinud 101 000
miili. Masin on haruldane veel sellegi poolest, et pole näinud ei
professionaalset ega amatöörtuuningut.
“Kui olete
ühe omanik 250 000st toodetud Plymouth Barracudast või
165 500st toodetud Dodge Challengerist, võite lugeda end
õnnistatuks. Võrrelge end miljonite toodetud Mustangite omanikega
ja te aimate, kui eriline teie auto on.” Need sõnad on kirjas
Motorbooksi Barracuda ja Challengeri restaureerimise käsiraamatu
sissejuhatuses.