Erki 40ndast
juubelist on möödas täpselt nädal. Täna avab ta Draakoni galeriis isikunäituse
“SSS” (Sünd. Sigimine. Surm.).
Kunstisaali on kogunenud palju huvilisi.
Näituse märksõnadeks on “aeg” ja “taasringlus”. 366 kuupäevamaalingutega
joogipakendit läbivad kalendriaasta kuupäevad, jõudes ringiga algusesse tagasi.
Kuupäevad võivad olla küll järjestikused, kuid aastad pole seda mitte.
Pakendid on maalitud ajavahemikus 1994–2009, nii et kahe järjestikuse
kuupäevaga pakendi vahel võib olla kuni 15 aastat. Näib, nagu installatsioonil
oleks kronoloogiline järgnevus, tegelikult seda aga pole. Siit saab paralleeli
tõmmata inimese eluga. Ka see, kuidas oma möödunud päevi mõttes ritta seame, ei
pruugi tegelikkusele sugugi vastata. Samas äkki see näiv tegelikkus ongi päris
tegelikkus, kes teab? Värvilised pakendid räägivad enda eest, eks inimesed
jõudumööda ka.
Pakenditele lisaks saab näitusel ka telekat vaadata.
Installatsiooni avas pidulikult Erki enda asutatud Polügoonteater etendusega
“Sõrm”, näitlejateks olid avamisele tulnud inimesed ja etendus filmiti üles.
Seda näitabki näituse lõpuni nurgas seisev televiisor. Meie aga räägime veidi
veel ajast ja selle võimalikest tähendustest.
Aeg on minu jaoks põhiküsimus. Ei oska küll tuvastada,
millest selline huvi alguse võis saada.
Ühtegi asjakohast
lapsepõlvetraumat ka ei meenu. Lihtsalt millalgi avastasin, et kõik muu on
mulle kõrgemal võrdlustasandil teisejärguline.
Eks igaühes peitu mingi
veidi hämar asi, mis tõeliselt pinget pakub ja tagant piitsutab. Minu kõigi
tegevuste ja loomingu liikumapanev jõuks on siis ebaselge päritoluga
“ajakiiks”.
Võiks öelda, et aeg ongi
ainus, mis mul on. Ja seda on täpselt sada protsenti – ei palju ega vähe. Kõik
muu eluatribuutika käib lihtsalt ajaga kaasas. Aeg on elust igas mõttes üle.
Kui aga vastatagi küsimusele just elu igapäevaste toimetuste ja “vaba aja”
mõistes, siis pole mul üldse aega. Ja vähemastki paarkümmend aastat pole
olnudki, ei ühtegi “vaba aja päeva”.
Annab. Kõik tegevused, mille üle hetkel tõeliselt muret
tunneme, muutuvad ajapikku unustatuks-tühisteks. Lugege kas või vanu kirju või
koosolekuprotokolle. Moodneollatahtmise-ajakaaslemise vastas seisab aga üks
küsimus, millele aeg arutust ei anna. Selle ajatu asjanduse peab aga igaüks
endale ise aja jooksul selgeks tegema...
Erki aeg on tõesti sisustatud.
Ta ei piirdu vaid ühe näituse avamisega päevas. Draakoni galeriist jalutab
seltskond otse kultuuritehasesse Polymer
, kus kunstnik avab näituse “Kutse mahalaskmisele”. Näitus ei avane ka siin
iseenesest. Kõigepealt teeb performance’i Erki kolleeg Rakvere teatrist – Üllar
Saaremäe. Jõuline sümbol – suur puust rist – muudab pakendi lunastajaks ja
piima vereks. Punane aerosoolvärv võimaldab etendust nautida lisaks
nägemismeelele ka haistmismeelel. Üllar soovib Erkile palju õnne, värviaurud
heljuvad õhus.
Järgmisena pakutakse lunastust kuulmismeelele, kui
lavale astuvad järgmised performance’itajad Meeland Sepp ja Margus “Sorge”
Tiitsmaa. Nende tekitatud muusika saatel astub lavale veel terve hulk paljaste
ülakehadega mehi, kes haaravad kivid ja hakkavad lammutama nagu mehed kunagi.
Viimaks on näitus valmis avamiseks. Šampused samuti.
Kunsti ja elu
ülistatakse hommikuni välja.
Erki, kas sa ootad, et keegi su kutsele
vastab? Kuidas selline näituse pealkiri üldse sündis?
Ei oota. Kuigi
muus ajas ja oludes polekski see ilmtingimata võimatu. Toimekontekstist
eraldatuna on kunagi kirjapandut sageli pea võimatu mõista ja uskuda. Kui
näitusel eksponeeritud lähiajaloo leebelt veidrad dokumendid võivad näole
manada kergelt üleoleva muige, siis kutsesse mahalaskmisele – dokumendi
võrdkujusse – tuleks suhtuda täie tõsidusega.
Näituse pealkiri on
laenatud geniaalse underground-kunstniku Peeter Velbergi laiast loomingulisest
pagasist. Kirjutusmasinal trükitud kutse originaal pärineb kaheksakümnendate
lõpust.
Käsitsi ümber kirjutatud tšekid, vanad dokumendid...
Milleks? Mida see kõik sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks on see üks
suur, eluga orgaaniliselt läbipõimunud mäng. Mängu eesmärk selgub hiljem, mängu
lõpus. Või ei selgu. Näiteks kõigi erinevate ööpäevasekundite märgistusega
tšekkide kollektsiooni kokkusaamine pole reaalselt võimalik. Vast ainult siis,
kui mitte millegi muuga üldse mitte tegeldagi.
Su kunstis pole miski
juhuslik. Sul on nööbipintsak, millel iga nööp vastab ühele elatud päevale, sa
kogud tähenduslikke kuupäevi ja kellaaegu, hoiad igasugu nodi alles, kõik on
millegagi seotud, kõik on oluline. Räägi oma süsteemist – kuidas sa kogu seda
infot haldad?
Haldamisega on tõsiseid raskusi, kuid säilitamiseks
kõlbab K.A.K.K. – Kõikide Asjade Kirjapaneku Koht. See kujutab enesest
hiiglaslikku, määramatult kasvavat kaardipakki.
Ühesuurustel
papitükkidel leidub kõikvõimalikku infot: päevasündmuste kirjeldustest
tuttavate inimeste registrikaartideni. Leidub ka algselt mitmemeetriseid,
hiljem õigeks suuruseks tükistatud maale ja joonistusi. Kaardipakki
teoreetiliselt segades keerleb selles kogu maailm.
Kogun ka
joogipakendeid ja üldse igasugu asju, mille peale saab maalida või mis on muidu
huvitavad.
Ega sul kodus vist eriti liikumisruumi
pole?
Kuidas sa ära arvasid?
Olen lihtsalt taibukas,
tabasin ära. Kas sina ootad oma tööde vaatajalt, et ta sinu antud tähenduse ära
tabaks? Või on kunst pärast esitamist vaba, uutele tähendustele täiesti
avatud?
Mõistmise koha pealt on alati hästi suur eelarvamus.
Inimesed kardavad asju, millest nad aru ei saa. Minu kunstis on tegelikult väga
palju vastuseid sees, kui vaataja viitsib vähegi vaeva näha, võib ta minu
tähendused üles leida küll. Aga loomulikult on mu tö&
ouml;d ikkagi kõikidele tõlgendusvõimalustele avatud, ainuõiget tähendust pole
olemas.
Täna sõidame Rakverre. Erki on Rakvere
teatri peakunstnik. Praegu on töös kaks sügisel esietenduvat lavastust – “Kaval-
Ants ja Vanapagan” ning “Kui Harry kohtas Sallyt”. Neis mõlemas on Erki
kunstnikukäsi mängus. Täna arutab ta Harry ja Sally kostüüme ja dekoratsioone
ning vaatab üle Antsu ja Vanapagana aksessuaarid, mis juba valmistamisel.
Teatri fuajees on näha riismeid Erki näitusest “PEP” (Pool Elu
Prügimäel).
Kuidas sulle meeldib teatris töötada?
Meeldib
pideva liikumise tunne – justkui midagi toimub kogu aeg ja tegelikult ju toimub
ka.
Paradoksaalsel kombel kaovad selles tuhinas üsna kiiresti ka
kaduvikulised küsimused. Need, mis võiksid siiski alati kauem päevakorral
püsida.
Mis on teatrikunstniku töös sellist, millega muus vallas
tegutseval kunstnikul kunagi kokku puutuda ei tule?
“Kunstniku”
mõiste on üsnagi lai ja hõlmamatu ning igal konkreetsel juhtumil eraldi
vaadeldav.
Nii et ei saa kunagi määratleda kellegi loomingulisi võtteid
vaid tema tegevusala järgi. Eri inimestega koostöö-kokkupuute moment on muidugi
lavastuskunstides spetsiifiliselt kõrge.
Nagu juba näitusel selgus, on
Erkil ka endal teater. Juba kolmteist aastat on tegutsenud omapärane projekt –
Polügoonteater. Sellest projektist kirjutas Erki oma magistritöö Eesti
Kunstiakadeemias. Ta lahkab selles keerulist teemat, kust algab ja lõpeb
teatrietendus kui selline. Hästi tugevalt on kinnistunud harjumused, mida saab
ja võib nimetada teatriks.
Tegelikult pole need kriteeriumid nii
jäigad. Kui on olemas mingi esineja ja publik, siis sellest piisab täiesti,
tingimused teatriks on loodud. Polügoonteater ongi selline teatri piire
laiendav ettevõtmine. On antud kümneid väga erinevaid etendusi, Huvitavamatest
eksperimentidest võiks välja tuua etenduse “Kunsp” (tuletatud sõnadest “kunst”
ja “sport”), kus kaksteist kunstnikku mõtlesid välja spordialad, milles publik
pidi jõudu katsuma või näiteks sellise etenduse, kus teatripublik sõitis
rongiga ja perroonidel peatudes sai vaadata kostümeeritud tegelasi, kes ka
viimaks rongi peale tulid.
Sama kaua kui
Polügoonteatrit, teeb Erki koos sõpradega kunstiajakirja nimega Vedelik.
Läheme külla Sven-Erik Stambergile, kes on kujundanud suures osas
ajakirja stiili ja kelle kodus paljud Vedeliku numbrid ka valminud on.
Svenil on kodus üks tool, mille alla kogunevad Vedeliku materjalid. Kui
hunnik on juba piisavalt kõrge, tehakse ajakirja number valmis. Ei mingeid
tähtaegu ega tingimusi, puhas kunst. Igal numbril on küll oma teema, aga
loovale inimesele on selline asi pigem mõtteergutajaks kui -piduriks. Sirvime
ajakirja numbreid, mida on aastate jooksul ikka omajagu kogunenud.
Vedelikul on ka oma kalender, mis kõlbab igaks aastaks – nimelt on seal
märgitud kuupäevad, aga mitte nädalapäevi. Lihtsalt numbrite jadad iga kuu
pildi all. Nii kalendris kui ajakirjades sisalduvad tööd on valmistatud
peamiselt lõika-kleebi tehnikas, olulised on nii pilt kui tekst.
Vedeliku stiili on nimetatud isegi dadaistlikuks. Ajakirjale on
kaastöid teinud sajad inimesed, viimati ilmunud “Moe-eris” näiteks tuntumatest
nimedest Elo Viiding, Taave Tuutmaa ja Ly Lestberg. Osalejate nimed on mainitud
vaid tiitelle
hel, tööde alla eraldi nimesid ei märgita.
Selline avalikkuse ja
anonüümsuse huvitav segu.
Vedeliku numbrite tiraažid kõiguvad paarist
paarikümneni. Ajakiri on mõeldud käest kätte ringlejaks. Ainult viimane number
sai tänu Kulkalt toetuse saamisele oma tiraažiks lausa 300.
Sven,
kuidas on Erkiga koos töötada? Mis sind tema kunstnikunatuuri juures köidab?
Meie koostöö on huvitav. Erki taotleb oma töödes objektiivsust, mis
kunstnikele tavaliselt eriti korda ei lähe. Ta üritab luua parimat võimalikku
ilma sohki tegemata, see köidabki. Ta on oma kunstis väga aus, näeb selle
aususe nimel suurt vaeva. Samuti nõuab ta ausust igasugustes mängudes ja vihkab
sohitegemist ka seal. Huvitav on jälgida, kuidas ta otsib objektiivset tõde
tänapäeva kõrvalekalletega maailmas.
Täna
räägime veidi haridusest. Nagu juba mainitud, on Erki EKA magister. Tulevast
sügisest alustab ta samas ülikoolis meedia ja disaini erialal
doktoriõpingutega. Erki doktoritöö esialgne pealkiri kõlab põnevalt:
“Väljaspool tavalist. Pidu. Polügoonteater.”
Väljaspool tavalist – see
on selge. Aga pidu? Mis selle peoga siis on?
Peoga on selline asi –
temaga ollakse niivõrd harjunud, et teda eraldi nähtusena enamasti ei märgata.
Tegelikult on tal täita ülimalt tähtis roll. Võib lausa väita, et eluringi
panebki liikuma ümberlülitused tähtpäevade, pidude või mis tahes eriseisundite
ja olme vaheldumises – kas või töönädala ja nädalavahetuste näitel. Meelde
jäävad hetked, mis tõusevad tavaolekust esile – need kujunevad inimese elu
verstapostideks.
Kas oled ise ka suur peoloom?
Loom või
mitte, aga vast poolsada unustamatut peokogemust suudaks mälusoppidest
sekunditega üles otsida. Osa neist kandub ikka kindlasti peoloomkatsete kanti
ka.
Kuna jõudsime jutuga peoteemadeni, otsustame minna Kuku klubisse.
See pika ja kireva ajalooga kunstniinimeste kogunemiskoht on ka Erki lemmikuks
Tallinna menulokaalide seas.
Siin on toimununud ka Vedeliku esitlusi ja
mitmeid töökoosolekuid. Klubi on rahvast täis, tipsutatakse ja tantsitakse.
Meie täna peoloomkatseid ei tee, räägime vaid juttu.
Meil jäi enne
pooleli hariduse teema. Kui oluline on haridus kunstniku
jaoks?
Haridus on kindlasti oluline. Ma ei mõtle siin rakenduslikku
baasi, mingeid konkreetseid oskusi ja omandusi. Väärtuslik on eelkõige
sõltumatu ja avatud seisund harimisprotseduuri vältel.
Selline ideaalne
vaba olek on edasises elus asendamatu, ka selliste toredate asjade, nagu
elukogemus ja vaevanägemine, juures. Need võiks hiljem muidugi hariduse
omandamise kogemusega sujuvalt liituda.
Oled EKAs tegutsenud ka
õppejõuna. Kuidas meeldib, kas oluline käimalükkaja selles rollis on
missioonitunne või pigem midagi muud? Võib-olla lihtsalt “tunne”?
See tunne võiks olla veidi kahtlev, õpetajaroll on ju tegelikult
väga vastutusrikas. Kas suudan seda väärikalt täita? Igatahes olen
üritanud.
Rääkides tunnetest jõuame tagasi imestamise juurde. Kas
sind panevad imestama näiteks inimesed, kes istuvad baaris, joovad õlut ja
räägivad palju?
Inimesed panevad mind imestama igas olukorras, juhul
kui nad ka midagi eelnimetatut tegema ei juhtu. Mis aga palju rääkimisse puutub
– siis võ
ib see johtuda olukorrast, et sõnakogumiskaevud on pilgeni täis ja ajavad üle.
Kommunikeerumiseesmärk sellistel juhtudel on tühine.
Täna vaatame üle Erki ateljee, mis asub Kloogal. Siia kogub ta
oma materjale. Korterist võib leida hunnikuteviisi selliseid asju, mille
tavainimene oleks ammu prügikasti visanud. Kuid Erkile ei ole kogunevad asjad
taagaks, temale on sellist varaaita vaja.
Kuidas sa siia üldse
sattusid?
Kui 1994. aastal läksid vene väed Eestist välja, jäid
paljud korterid tühjaks. Sain ühe sellise kehvas korras korteri endale.
Hakkasin oma koli siia vedama, ehitasin purkidest seinad ja selline ta nüüd on.
Siin ümbruskonnas toimusid ka Polügoonteatri esimesed etendused.
Hüljatud hoonetega territooriumid, vanad angaarid – need annavad palju
võimalusi erinevate performance’ite korraldamiseks. Siin toimus näiteks üritus
nimega “Liiter”. Kõik osalejad said valida liitri mingit värvi ja siis mingi
vabalt valitud objekti sellega üle värvida. Nüüd on kahjuks need toredad paigad
siledaks lükatud ja meie kunst ühes nendega kadunud.
Nagu näha, on Erki
tegevused niivõrd omavahel põimunud, et üks asi viib alati teiseni. Kõik on
kõiges ja mis veel parem – kõik asjad on potentsiaalne kunst. Sellist
maailmapilti võiks nimetada tegelikustamise filosoofiaks. Võimalikkuse ja
tegelikkuse vaheline piir on õhkõrn, kuid tavaliselt inimesed on laisad seda
sammu astuma, oma ideesid teostama ja unistusi ellu viima.
Erki jõuab
palju, sest temale on kõrgemalt poolt antud lõputu imestamisvõime, aga ei
kübetki laiskust.
* Erki Kasemetsa isikunäitus “SSS” Draakoni galeriis
jääb avatuks 19. juulini. “Kutse mahalaskmisele” Polymeris on üleval 7.
augustini.
Valik Polügoonteatri etendusi
1996 “Ka(i)tse”, Klooga alevik, Harjumaa
1997 “KUNSP”, Klooga alevik, Harjumaa
1998 “Fashion Safari”,
Balti jaam – Pääsküla – Balti jaam, Tallinn
1999 “Komisjon”, Paide Täiskasvanute Keskkool, Paide
2000 “Kardinad 2000”, Kaarli pst 8, Tallinn
2001 “Ginkgo”, Süda tänava kvartal, Tallinn
2004 “Kasiino”, Tondi sõjaväelinnak, Tallinn
2005 “Taara”, Sakala 9 – Tallinna Lõunakeskus, Tallinn
2006 “AhZOO”, Laagna tee, Tallinn
2007 “Adventuur”, Vabaduse väljak – Harju mägi – Linda mägi
2008 “Einstein”, Näituse 4a ja 4b vaheline territoorium, Rakvere
“Külma pildid”, internet
“Kingitus”, kaubaaluste kokkuostu ruumid, Miiduranna sadam
“Avalava”, Kivimäe saun, Tallinn
2009 “Õnn”, Näituse 4a ja 4b vaheline territoorium, Rakvere
“Auto (Car Wars)”, Kultuurikatel, Tallinn
Valik isiknäitusi:
1993 “Püramiid”, Eesti Kunstiakadeemia galerii, Tallinn
1994 “OOD”, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn
1995 “Mikro ja Makro” (koos Al Paldrokiga), Energeetikamuuseum, Tallinn
1996 “Aja taasringlus”, Tallinna Linnagalerii, Tallinn
1999 “Polügoonteater: Töö”, Tallinna Linnagalerii, Tallinn
2000 “Episoodiline mälu”, Tartu Kunstimaja, Tartu
2001 “Loomulik valik”, Kilpkonna galerii, Viljandi
2002 “Pallinn”, Meistrite Hoovi galerii, Tallinn International,
Tallinna Kunstihoone Galerii, Tallinn
2003 “V-park”, Riigikogu galerii, Tallinn
2006 “Informatsioon”, Hobusepea galerii, Tallinn
2007 “Kogutud seosed”, Teatrigalerii, Pärnu
2007 “Riie”, Y galerii, Tartu
2008 “TOP-POT”, Rakvere Teater
2009 “PEP – Pool Elu Prügimäel”,
Rakvere Teater
Valik ameteid:
Rühmituse Vedelik asutajaliige (1995) ja ajakirjade toimetaja (1997, 2006)
Rühmituse “PEA” asutajaliige (2000)
Polügoonteatri inspitsient (1996)
Eesti Maalikunstnike Liidu liige alates 1999, esimees 2003-2005
Alates 2007 Rakvere teatri peakunstnik