Peeter Künstler lõpetas 1982 eesti filoloogina ülikooli, teenis leitnandina Nõukogude armees, oli seejärel toimetaja kirjastuses Eesti Raamat ja aastani 1997 Sirbi kirjandustoimetaja. Pärast koondamist sealt jäi ta vabakutseliseks, muutudes ühtlasi uue pragmaatilise ajaga sobimatu intellektuaali sümboliks. Sellisena portreteeris teda Maimiku ja Kilmi film “Elav jõud” (2002) ja samal aastal Barbi Pilvre algatatuna sündinud multimeediaooper “Peeter”. Vabakutselisena kirjutas raamatuarvustusi kõigis väljaannetes, kus see oli ülepea võimalik (püsivamalt Areenis), tal oli autorisaade uutest raamatutest “Klassikaraadios”, esines (koos allakirjutanuga) telesaates “­Raamatukoi”. Künstler pidas mõne loengu ka kõrgkoolides, muusikaakadeemias kõneles ta mässavast inimesest. Mässav, väga vabadusjanune, ebakonventsionaalne, vähese enesealalhoiu­instinktiga oli Peeter isegi. Aga tema arvustused näitasid üles nii suurt empaatiavõimet, et üks toimetaja nimetas teda “heaks kirjanike hoidjaks”. Peeter leidis ka keskpärases teoses alati midagi head. 

Peetris elas suur armastus sõnakunsti vastu, mis ei leidnud paraku meie oludes sobilikku väljundit.