Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”
Alates mahakriipsutatud kaanepealkirjast ja impressumist püüab see raamat olla nii mitte-raamat kui võimalik. Esimesel lehitsemisel torkavad silma kujundaja Laura Pappa poolt natuke USA kontseptualisti Barbara Krugeri stiilis kaksiklehekülgedele paigutatud laused, lühikesed, löövad ja kohati absurdsed. Need võivad olla järgnevate tekstide pealkirjad, aga nad ei pruugi seda olla, olles nii suured ja iseseisvad ja aforistlikud. (Märkus kujundajale: arvesta järgmist raamatut tehes siiski köite iseärasusega, see, mis arvutis näeb välja nagu plakat, võib tegelikult natuke kehvem välja kukkuda.)
Samas, tekstid kujutavad tihti nagu mingit rollimängu. Autor Siim Nurklik pole siin klassikalises mõttes autor, pigem meedium, kes kanaliseerib õhushõljuvat. Klišeedeleksikon võiks olla selle raamatu žanrimääratlus, ja selles pole midagi halba. Isetu, asju väljastpoolt kirjeldav autor laob lehekülgedele mõtteid, mis tekivad autopiloodi peal, juhtumeid, mis tekivad iseenesest, mõtteid, mis on su peas valmis, ilma et sa peaks neid sõnastama. Dialoogid, millel pole sügavamat sisu, kõnelejad, kes võiksid repliike omavahel vabalt vahetada, ja midagi ei juhtuks. Leebe ühiskonnakriitika kui poos, trenditeemad, kõige kohal hõljuv msni ja Facebooki põlvkonna süüdimatu suhtluse vaim. Ja samas noore kirjaniku tõsidus mõnel hetkel, peaaegu lapsikud, kuid seda enam ausad küsimused. “Kuidas sa saad irooniaga elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate irooniata elada?”
Ma arvan, et see on praeguse ajastu kirjeldamisel olulisem raamat, kui esmapilgul võiks arvata. Post-postmodern? Pealispinna kaudu ligipääsemine eksistentsiaalsete küsimusteni, versioon 2010?
