Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv “Eesti haiku”
Moodsa luule kuldne trio ründab taas, sel korral eesmärgiga purustada “läänelikult” valed arusaamad haikust kui kindlast 5 + 7 + 5 skeemiga luulevormist.
Lugejale püütakse teha selgeks, et oleme determineeritud tegutsema piirides, mida keel meile seab, ning tühipaljas valemitepõhine tegutsemine hävitab olulise osa poeetilisest aususest. Endale ei ole aga lubatud ka täielikku vabadust, vaid jõutud kuldse keskteeni – eesti haikule sobib 4 + 6 + 4 värsimõõt.
Kuigi iga luuletus kogumikus on tembeldatud kirjapanija initsiaalidega, väidavad haikutajad, et käesoleva lühivormi puhul on autor paratamatult Barthes’i kombel mõrvatud. Oluline ei olegi poeet, vaid kultuuriruumile olemusliku väljendamine. Kolmik korrutab, et püüab kogumikuga edasi anda võimalikult ehteestlaslikku. Taotlus kõlab iseenesest loogiliselt, olekski ju veider oodata teravatelt Eesti autoritelt taskuteosetäit kirjeldusi kirsiõitest…
Läbivad teemad seega ei üllata: ikka seesama eestlasele igiomane talupoeglikkus, jumalapilastus ja globaalkultuurikriitika. Veidi selgusetuks jääb vaid raamatu lõppu paigutatud “Rooma tsükkel”, mis eristub eelnevast kompositsioonist. Ent ju viivad ka eesti haiku teed kõik lõpuks Rooma…
Iseenesest ei püüagi luulekogu lõhkuda traditsioonilisi piire, vaid on võtnud endale hoopis julguse ehitada uued. Või õigemini, kohandada vastavaks, et nood oleks meie keelele ja meelele sobivamad. Kirjutades eessõna lõppu “Tulevase Eesti värsiõpetuse” peatüki, tunduvad autorid taotlevat, et ka tulevased kooliõpilased ei kirjutaks haikusid mitte Jaapani, vaid just nimelt Künnap + Rooste + Sinijärv skeemi järgi.
