Kirjanik loeb: Katrin Reimus “Õnnelikud inimesed” (2009)
Katrin Reimus lahkus meie hulgast möödunud aasta detsembris. Varem samal aastal ilmunud novellikogu “Õnnelikud inimesed” jäigi tema viimaseks raamatuks. Paraku on läinud selle teosega nagu paljude teistegi raamatutega praegusel ajal – see kadus muu ilmuva vahele. Niisiis – parem hilja kui ei kunagi.
Raamatus on neliteist jutukest, kõik kenad, lihtsa inimese tihti lausa argisest vaatevinklist nähtud lood. Põhiteemaks inimmeelte ja -hinge irratsionaalsus, ühtaegu pisut naeruväärne ja samas igimõistetav soov luua oma elus selgust ja helgust ning seda osaltki hoida. Reimus hoidub jutustajana uuendustest ja mängust – mitmedki süžeed ja karakterid on kirjandusloos lugematuid kordi läbi mängitud. Ometi kannab teost selge atmosfäär, mis lugusid omavahel seob – omajagu kurb, kuid mitte pealetükkivalt; pisut naljakaski, kuid mitte kistult. On lootust ja on pettumust, üksindust ja lähedust, kuid need ei asu üksteisega võitlusse.
“Naaber” on muigav versioon igituttavast ja ehteestlaslikuks peetavast Pearu-Andrese motiivist, rõhuga mõttel, et vaenlase kaotamine võib tekitada hinge sama suure tühiku kui lähedase lahkumine. “Puu hääl” astub osalt ühte sammu Lauri Sommeri looga “And”, kuid hoiab jalad kindlalt maapinnal. “Jõuluõhtu” on armas looke üksindusest – siin põimib Reimus jällegi üsna vilunult huumorit ja kurbust. Raamatu lõpu- ja nimilugu jutustab lühidalt, aga hingeliigutavalt, kuidas armastus on tugevam kui aeg.
Minu lemmikuks osutus “Luule tapmine”, mis on üsna nutikalt konstrueeritud lugu andekast Magnusest, kes hakkab elama isa robustsete õpetussõnade järgi, püüdes nii oma andekust häbenedes seda maha suruda. Andekus aga kerkib ega lase magada. Magnus lahendab olukorra mõneti üllatuslikult ning kuigi tema otsus on parasjagu naljakas, ehk halenaljakaski (kuigi tema enda jaoks vist suisa sangarlik), äratab see samas siiski ka kahjutunde.
“Õnnelikud inimesed” ei hakka oma otsekoheses, aga vaoshoitud lihtsuses eeldatavasti pakkuma suuremat huvi kirjandusloole. Reimuse vaiksed jutukesed ei pikeeri kõrgustes ega kaevu sügavustesse, vaid kõnnivad rahulikult maapinnal, tavaliste, enamasti vanemate inimeste kõrval. Need lood ootavad lugemist nukratel pärastlõunatundidel, mõtlikus üksindushetkes, argitoimetuste vahel. Reimuse luigelaul on pretensioonideta, soe ja tasane kummardus inimese nõrkustele ja tugevustele.
