Samal põhjusel püüdis Tove Jansson varjata ka oma homoseksuaalsust. Tema noorusajal oli see haigus ja kuritegu, mille eest pandi vangi, kogukondlikust klatšist rääkimata. Tove Jansson ei teinud saladust oma uuest tundest. Tema meessoost elukaaslane oli aastaid keeldunud temaga abiellumast ning nende suhe hääbus sõpruseks. Ta kirjutas oma armumisest kõigile lähisugulastele. Ei saaks öelda, et perekond sellest pöördest vaimustus, aga seda taluti mõistvalt. Tove Janssoni loomingu taustal on oluline analüüsida tema seksuaalset orientatsiooni ja “ebatraditsioonilist peremudelit”: see annab muumiraamatute tegelaskonna sibamistele hoopis teise mõõtme.

Elulooraamatute kätte võtmine tekitab minus alati pelgust. Tahaks väga teada saada suurkuju saatusest ja õnne valemist, aga alati on oht, et satud käpardist biograafi peale, kes on rahuldanud oma isiklikke ambitsioonikesi teise inimese eluvaevasid lugeja ette ladudes, selle peamine motivaator ilmselt honorar. Sellised raamatuid on kahjuks Eesti elulugude lett täis. Tuula Karjalaise raamatu puhul osutus see hirm asjatuks. Ometi kord üks ausalt kirjutatud elulugu! See tähendab avameelsust ja pieteeditunnet üheskoos, analüütilist pilku nii loomingule kui ka eraelule pluss korralik allikaviidete ja isikunimede register raamatu lõpus.