Üks varasemaid mälestusi, mis mulle mu nõukogudeaja lapsepõlvest meelde on jäänud, oli soov saada olümpiavõitjaks iluuisutamises. Uiskudel liikumine ei tundunud mulle vastupandamatult ilus mitte ainult vaimusilmas, vaid ka Tallinnas Kopli pargis talviti tunde uiskudel keerutades. Segavaks asjaoluks soovi täitumisel sai esteetika: mu prioriteet kaldus uisutamise tehniliste aspektide juurest uiskude poolt jääle jäävate joonte kujundamisele... Joonte disain sai juhtivaks teguriks, ja liikumine järgnes vastavalt. Ehk oli see hetk, kui minust kunstnik sai?! Aga võita võiks ju ikkagi, olümpial või mitte. Eks see mind liikumas hoiabki.