Puhta vere otsinguil
Kollakas värv Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskuse maja külgedel on kurvalt lahti koorunud. Nii tähtsusetu ja tagasihoidlik näeb välja hoone, mis aitab ellu jääda sadadel haigeil opereerituist hemofiilikuteni – olgu siis vereplasmaga (sügavkülmas), sadade liitrite punalibledega (eraldi jahuteis +4 kraadi juures) või vaid nädalajagu säilivate trombotsüütidega (soojas toitelahuses ja pidevas liikumises). Kuid ehkki kabinetiustel olevad kirjad „kvaliteedijuht“ ja „tootmisjuht“ tunduvad tehaslikud, sõltub Verekeskuse haiglatele müüdav toodang otseselt vabatahtlikest, kes nõus oma verd teistele loovutama; „kinkima elu“, nagu poeetiliselt öeldakse.
Verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste ütleb, et enam kui 20 000 doonorit teevad aastas 32 000 edukat annetust. Kõik toimib. Kuid 13% doonoriks soovinuist saadetakse tagasi. Nemad ei saa elu kinkida, kuna nad on liiga vanad (üle 60), liiga kõhnad (alla 50 kilo), kehvade hemoglobiininäitajatega, teatud ravimeid saanud või teatavaid haigusi põdenud. Samuti kantakse keeluregistrisse need, keda hinnatakse ohtlikuks tulenevalt elustiilist. Kõrvuti süstivate narkomaanidega jõuavad musta nimekirja mehed, kes möönavad, et on olnud vahekorras teiste meestega (ja selliste meestega seksinud naised). Keeld tuleb sõltumata sellest, mida näitab vereproov; sõltumata sellest, kas tegu on monogaamses suhtes olijatega, kas leidis juhuslik vahekord aset kümnete aastate eest.
Samas, HIV-positiivse isikuga heteroseksuaalses vahekorras olnu võib Eestis verd edasi annetada – eeldusel, et riskantsest vahekorrast on aasta möödas ja test näitab, et doonor on viirusevaba.
Istume juhataja kabinetis, üle mille valvab naeratades president Ilvese pilt (saadud kingituseks riigipea külaskäigu ajal, verd president siiski ei annetanud), ning mida küsimus edasi, seda enam tõmbuvad dr Kullaste käed rinnale kokku ning silmis läigatab haavumist. „Mul on kurb, et patsienti ei kaitse meedias keegi ja mind rünnatakse, kui ma üritan neid kaitsta,“ ütleb ta.
Milliste viiruste suhtes te doonorverd testite?
HIVi, erinevate hepatiitide ja süüfilise suhtes.
Millal te viimati doonoriverest HIVi leidsite?
(Kurvalt) Kuu aega tagasi. Suveperioodil leidsime HI-viirust neljal doonoril. Üks neist oli korduv doonor, kes oli ka varem käinud, ja kolm olid uued. See aasta pole väga hea olnud nakkuste suhtes.
Nad kuulsid nakatumisuudist teie käest?
Jah. (Paus) Korduv doonor teadis tegelikult, aga tuli ikkagi verd andma.
Millega ta põhjendas oma tegu?
Ei põhjendanudki väga... Et tahtis... nagu kontrollida. (Paus) Ta oli registris kui HIV-positiivne, aga sai selle vere siiski ära anda, sest meil pole registriga ühendust.
Nii et Eestis on olemas HIV-positiivsete register?
Jah, Terviseameti juures, päris pikka aega juba. Meile on sätestatud kohustus, et kui me leiame kellelgi viiruse, siis esitame andmed alati sinna. Seda infot näevad samas ainult ametnikud, kes seda registrit peavad.
Teie ei näe?
Ei näe. Muidugi oleks loogiline, et me saaksime kasutada andmeid.
Millal Eestis keegi doonorvere tõttu viimati nakkuse sai?
Seda juhtub igal aastal. Kui tuleb mõni korduv doonor, kes osutub nakkuse suhtes positiivseks, peame uurima kõiki eelmisi donatsioone – meil on selleks arhiivis proovid – ja kui selgub, et ka mõni eelmine proov oli positiivne, siis teavitame haiglaid ja nad näevad, kellele veri on kantud. Kümmekond juhtumit on ikka aastas terve Eesti peale – on olnud potentsiaalset C-hepatiiti nakatumist, B-hepatiiti...
Aga HIViga?
Ei, seda pole olnud.
Oleme vahel kirjutanud perearstile ja palunud uurida, kas patsiendil võib olla nakkus, mis leiti doonori verest, aga me pole saanud tagasisidet. Me ei tea, kas viirust oli veres piisavalt ja inimene nakatus, või sai tema organism sellega siiski hakkama.
Kas ei saaks investeerida parematesse testidesse?
Me kasutame RNA- ja DNA-teste, mis uurivad verd viiruseosakeste suhtes, aga vahetult pärast nakatumist on periood – HIV puhul näiteks 7–10 päeva –, mil viirust on veel nii vähe, et me ei pruugi seda testidega leida. Testtuubis on 7 milliliitrit, verekotis aga 450, analüsaatorisse läheb üks tilk. Testtuubi ei pruugi viirus sattuda, küll aga verekotti.
Teie kodulehel on kirjas, et inimene ei sobi doonoriks, kui tal on olnud rohkelt seksuaalpartnereid. Palju on „rohkelt“?
Noh... kindlasti rohkem kui üks.
Need, kellel on olnud kaks, enam ei sobi?
Teie kodulehel on ka kirjas, et kui mees on olnud seksuaalvahekorras teise mehega, siis on tal eluksajaks vereandmine keelatud. Miks?
Loogika on see, et nad kuuluvad riskigruppi, kus verega edasikanduvate viiruste oht on suurem. Põhjus on puhtalt anatoomiline. Anaalvahekorras on tavaliselt kokkupuude teise inimese verega. See lihtsalt on paratamatu, kuna see limaskest on nii õhuke ja hästi verega varustatud ja seal tekkivadki mikrovigastused. See on täiesti meditsiiniline probleem. Mitte keegi ei saada neid inimesi minema selle pärast, et neil on teine orientatsioon.
Aga kui see vahekord on olnud hoopis oraalne – või inimesed on monogaamses suhtes aastaid?
Mõned aastad tagasi Hispaanias lubati verd anda geipaaridel, kes olid pikka aega koos elanud, ja selgus, et nende hulgas oli nakkuste hulk siiski palju suurem kui ülejäänud elanikkonnal. Siis lõpetati ära see asi.
Wikipedia ütleb, et Hispaanias pole vastavat keeldu ja et ka Lätis pole vastavat keeldu.
Ärge usaldage Wikipediat, keegi võib sinna ka oma soove kirja panna. Te ju teate, kuidas Wikipedia sünnib? Mina ei tea, et kusagil oleks sellistest keeldudest täiesti loobutud. Ameerikas on samuti eluaegne keeld ja isegi siis, kui inimest on väga noorelt näiteks vägistatud. Mõnes riigis on küll ajaline piirang homoseksuaalide puhul – pool aastat või aasta viimasest vahekorrast – ja ma olen täiesti nõus, et Eestis need meetmed on võimendatud, aga tegemist on sellise bioloogilise substantsiga, mida me ikkagi ei suuda lõpuni ära uurida. Veri on potentsiaalselt ohtlik. Ja seetõttu on meetmed pigem liiga suured kui liiga väiksed.
Te ei leia, et see on diskrimineeriv?
(Kohkunult) Ei, kindlasti mitte! Me räägime ju vere ohutusest ja patsiendi õigusest saada ohutut ravi. Me peame tagama haiglatele ohutud verevarud. Õigust verd anda pole kellelgi, küll on meil õigus saada ohutut arstiabi.
Samas lubate te verd edasi anda HIV-positiivse isikuga heteroseksuaalses vahekorras olnul – eeldusel, et test on aasta pärast vahejuhtumit negatiivne...
Nagu ma teile juba selgitasin, siis heteroseksuaalne kontakt ei ole nii ohtlik, sest puudub otsekontakt verega ja tegu on siiski kehaõõnsusega, mis on selleks tegevuseks mõeldud ja millel on teatud kaitsevõime. Me eeldame, et nakatumine võis ka mitte toimuda.
Kui te suudate mulle tõestada, et valdav enamik homoseksuaalsetest meestest on sellised, kellel on üksik kontakt kuskil kaugel minevikus ja nende partner on olnud negatiivne, siis ma tõesti möönan, et me teeme neile oma usaldamatusega liiga. Positiivse arengu võiks tekitada üks uuring Eestis, milles osaleks piisav arv homoseksuaalseid mehi – kui selguks näiteks, et nende hulgas polegi verega edasikanduvate nakkuste hulk suurem kui ülejäänud elanikkonnas. Siis me võime öelda, et tegu ei ole riskigrupiga. Aga see grupp ei taha uuringutes osaleda.
Kuid siiski – miks eluaegne keeld? Ütleme, et inimene tunnistab avameelselt, et tal oli 1993. aastal mingisugune teistsugune vahejuhtum ja te keelustate ta kogu eluks. Miks? See oli 22 aasta eest.
(Kuivalt) Nojah. Kui midagi on, siis see peaks olema selleks ajaks avaldanud, aga me ei saa teha nii palju erandeid. See erandite tegemine, case-by-case, oleks ikkagi natuke libe tee. Sest kus siis peatuda – ühe vahekorra juures, kahe vahekorra juures? Ja kui me räägime inimestest, kellel on teistsugune soodumus oma elu elada, siis ega see soodumus ei kao ära. See jääb alles ju...
Samal ajal – korrigeerige, kui ma eksin – elundidoonoritele, kes kannavad doonorikaardikest, mis lubab võtta hukkumise korral varuosadeks kopsud-maksad-südamed, ei eksisteeri samasuguseid piiranguid?
(Paus) Nende puhul ei ole samasuguseid piiranguid tõesti.
Ma ei saa loogikast aru. Kas elunditega pole ohtu anda edasi samasuguseid viirusi? Kas elundeid läheb niipalju rohkem vaja, et nende puhul ei saa olla nii valiv?
(Pikk paus, siis vaikselt) Jah. See võib olla ka üks põhjus tegelikult.
Kui otsustate, et inimene ei sobi doonoriks, siis mis te selle infoga teete?
Kanname oma majasisesesse infosüsteemi. Sinna pääseb ainult meie juurest ja ka siin näevad seda ainult mõned inimesed.
Miks te kogute seda infot? Kui inimene ei kõlba doonoriks, siis miks peab panema kirja põhjuse?
Ma arvan, et siin on ikkagi väga suur vahe, mis põhjustel mingi inimene doonoriks pole sobinud. No ja statistika ju ka.
Inimesed tulevad ju valdavalt heast tahtest, raha te neile ei maksa. Nad ei tule ju kommipaki pärast!
Ei, kindlasti mitte. Nad valdavalt tulevad... soovist aidata.
Kas – hüpoteetiliselt – poleks mõistlik kõrvaldada näiteks ka kõik doonorid, kes elavad Ida-Virumaal, kuna seal on HIV levinud?
Jah. (Paus) Seal esineb nakkusi tõesti rohkem. Me oleme sellele ka Kohtla-Järvel asuva verekeskuse tähelepanu juhtinud, aga nad leiavad, et seal piirkonnas on ikkagi oluline doonorlust säilitada. Nii et ikkagi kogutakse. Nad ei soovi, et see sulgetaks.
Kui palju on Ida-Virumaa nakkusprotsent suurem võrreldes näiteks Lääne-Eesti omaga?
See on aastati erinev, aga kui Läänemaal leitakse üks HIV-positiivne, siis Ida-Virumaal samal ajal näiteks üheksa...
Äkki mõjuks diskrimineerivalt, kui Ida-Eesti elanikele öelda, et teie veri ei kõlba?
Jah, kindlasti mõjuks! Seal on ju ka väga palju doonoreid, kellel on kõik korras. Ja samas on meil Narvas olnud doonoritelk, kus ühe päeva jooksul oli neli HIV-positiivset, ja enam me Narvas doonoritelki ei tee.
Kaks või kolm inimest neist teadsid, et nad on HIV-positiivsed.
Mis teie meelest võib olla põhjus, miks HIV-positiivne inimene verd andma tuleb?
Võib-olla nad ei usu, et neil on see viirus. Tahavad veel kord kontrollida? (Nõutult) Ma ei tahaks uskuda, et nende soov on kedagi nakatada.
Millal teil Verekeskuses viimati verd väga-väga vaja oli?
Me hakkame doonoreid rohkem kutsuma siis, kui verevarud langevad alla teatud piiri. Sellel aastal pole ühtegi niisugust juhust olnud.
Kas te toodate ka üle? Kui palju on verd, mis hävitatakse?
Jah, me toodame natuke üle. On veregruppe – näiteks AB-negatiivne –, mis on väga haruldased ja mida vajavaid patsiente on väga vähe ja doonoreid niisamuti, aga me ikkagi püüame koguda veidike suurema varu.
Punalibled võivad oodata 35 päeva, aga üldiselt lähevad doosid välja 10–20 päevaga. Plasma võib olla aastaid sügavkülmas.
Kuidas te vanaksläinud verest vabanete?
See on bioloogiline jääde. Jäätmekäitlus toimetab selle ära, see vist kuhugi maetakse. Ma ei tea täpselt.
Mis on põhjus, miks te keelate verd anda Eestis elaval välismaalasel enne, kui ta on aasta Eestis elanud?
No me tahame, et doonor oleks Eestiga ikka püsivalt seotud.
Kui inimene on pidanud elama aasta Eestis, kus HIVi levik on suur, siis kas Eestis elamine pole pigem riskifaktor?
Me tahame, et inimesega oleks ikkagi püsiv kontakt. Et kui tekkivad mingid probleemid selle patsiendiga, kellele see veri üle kanti, siis me võtame doonoriga ühendust.
Eestis elavaile eksisteerivad samas mitmed piirangud reisimise vallas.
Jah. Kui inimene on käinud reisimas malaariapiirkonnas, siis on tal ajutine keeld kaheteistkümneks kuuks.
Nii et kui kellelegi meeldib talviti käia puhkamas Tais, siis ta ei saa kunagi doonoriks?
Jah. Tegelikult küll.
Kas lihtsam ei oleks testida verd ka malaaria suhtes?
Malaaria on nüüd selline... kuidas ma ütlen... oskab ennast hästi peita. Võib olla nii, et haigus avaldub kohe, aga haigusetekitaja plasmoodium võib ka kaksteist kuud vaikselt maksas istuda ning siis ühel hetkel algab haigusprotsess ja saabub esimene malaariaatakk. Kuid haigusetekitaja võib maksa kõrval end peita ka erütrotsüütides. Me suudame sajaprotsendilise kindlusega tuvastada viiruse ainult siis, kui erütrotsüüdid lõhkevad ja viirus sealt välja tuleb.
Aga kollapalaviku suhtes?
Ei, me ei testi. Olemas on veel ju ka dengepalavik ja chikungunya, aga kõigi nende eksootiliste haigustega on nii, et kui me kõigi suhtes testiks, läheks veri nii kalliks, et haiglad ei saakski seda endale lubada.
Palju te testimisele praegu kokku kulutate?
Umbes kolmandiku toote hinnast.
Ja mis pool liitrit maksab?
See 450 milliliitrit on... Üks hetk, ma vaatan. (Läheb toob hinnakirja) Kõige tavalisem doos on 57 eurot. See on avalik, Haigekassa kodulehel.
Kas te kavatsete midagi muuta oma reeglites?
Praegu ma ei näe vajadust. Meie eesmärk on tagada haigetele verevaru, mis oleks ohutu.
Samas te ise ju möönate, et see veri pole alati olnud ohutu.
Jah, ei ole ja ei saagi olla, sest see ei ole farmatseutikum, mis tuleb kuskilt tehasest. See tuleb inimese seest. Iga veredoosi külge on meil kleebitud sildid, et seda on küll uuritud, kuid teatud riskid on olemas.