Riigikogu otsustas täna, et alates aastast 2026 keelustatakse Eestis karusloomafarmid. Tegu on loomakaitseorganisatsioonide suure töövõiduga. 

Ekspress on kirjutanud rebaste ja minkide elust loomafarmides mitmeid kordi. Näiteks kirjeldas endine karusloomakasvataja Salme Mitt, kuidas loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv. Taasavaldame algselt 22. septembril 2016 ilmunud loo.

Salme Mitt (end. Kangur) on veetnud terve oma elu karusloomaäris. Ta juurutas Eestis tšintšiljade pidamise, juhtis taasiseseisvumise järel pikalt Karusloomakasvatajate Seltsi ning on järgmise suveni karusloomakasvatuse atesteeritud konsulent. Ka karusloomakasvatuse käsiraamatu käsikiri on alustamisel. Kuid südamesse on hiilinud kahtlus elutööks saanu eetilisuses.

Kohtume proua Mitiga tema majas Tallinna lähistel, mille akende ees pole eestlasele ebatavaliselt kardinaid. Muruplats õues on hoolikalt pügatud, väga lage ja avar. Koerakuut seisab tühjalt; selle asukas Tiiger lahkus juba aastate eest. Seinal ripub seiskunud kell.

Miks te õppisite loomaarstiks?

Vaat ei tea. Mingisugune nõrkus on mul alati olnud loomade vastu. Koerad pidid ikka kodus olema, ja kassid ka. Nad olid väga huvitavad.

Lõpetasin veterinaaria õpingud 1963. aastal ja mind suunati Pärnu rajooni Sauga sovhoosi karusloomakasvatuse vet­arstiks. Ma veel ütlesin, et mina ei tea karusloomakasvatusest mitte midagi – ma ei teadnud isegi seda, mis nägu on naarits –,aga nii see läks.