Kuidas sul tuli mõte hakata kunstnikuks? Kuidas vanemad selle otsuse peale reageerisid?

Minu perekonnaga on niiviisi, et isa ma ei mäleta, kuigi olen täitsa isa tütar. Isa hukkus õnnetuses, kui mina olin pooleteiseaastane ja vend kahenädalane. Ema aktsepteeris kõiki mu otsuseid, kunagi ei sundinud ta mind kuskile ringi või trenni. Isegi kui temalt nõu küsisin, siis ütles ta, et sa oled tark tüdruk, küll sa ise tead kõige paremini. Mul on alles üks joonistus, mille tegin nelja-aastaselt ja võiks öelda, et kogu mu looming on selle joonistuse erinevad variatsioonid. Teismelisena joonistasin vähem, nagu noorte puhul ikka. Keskkooli lõpus, 10. klassis, olin valiku ees: kas minna õppima saksa keelt või kunsti. Kunst jäi peale.