Kaspar Jancis läheb Zagrebi

Zagrebi filmifestivalil toimus Eesti kalleima filmi „Kapten Morten lollide laeval” rahvusvaheline esilinastus. Režissöör Kaspar Jancis sõitis koos Nukufilmi meeskonnaga läbi seitsme Euroopa riigi seda vaatama.

VAATA KA: Morteni festivalile sõitmise videoblogi osa I, osa II, osa III

Road movie osalised:

Mesilane – kolmerattaline käsitööratas, mille Kaspar ehitas oma ­emale Mai Murdmaale Hiiumaal poes käimiseks, kuid ema laitis selle liiga kiireks.

Maestro Cucaracha – ekstsentriline artist, mustkunstnik, prussakas.

Kaspar Jancis – animarežissöör, helilooja, lastekirjanik ja jalgratta­disainer (võitnud kunagi aastate eest Eesti Ekspressi tuunitud jalgrataste võistluse Tuulispasa-nimelise jalgrattaga).

Ragnar Neljandi – nukufilmi „Kapten Morten lollide laeval“ ja paljude teiste nukufilmide operaator (juba 20 aastat, aga festivalile sõidab alles kolmandat korda, sest enamasti reserveerivad Cannesis ja mujal endale festivalipääsmed mitmesugused kultuurikorraldajad, filmitegijate lähetamiseks alati raha ei jätku).

Andres Mänd – Nukufilmi tegevjuht, uues Filmimuuseumi väljapanekus esindatud kui Eesti rahvusliku animatsioonikunsti eksportöör Norrasse.

Uku Neljandi (9) – operaatori isiklik assistent (valdab mikri ja statiivi hoidmist, oskab kasutada professionaalidele mõeldud videotöötlusprogrammi), filmi peategelase Morteni eakaaslane.

Cucaracha lähetamine

Maestro Cucaracha (torukübar, vuntsid, kikilips, kohver) seisab Pirita teel mere ääres. Laevad, jalgrattad, matkabussid, kõik sõidavad kuhugi. Ka Cucarachal on tarvis teele asuda. Nelja päeva pärast peab ta olema Horvaatia pealinnas animafilmifestivali avamisel, aga ta ei tea, kus Zagreb asub. „Exquuzi,“ karjub prussakas vigases ladina keeles, nii et tulevane Reidi tee kajab, „I am stellaris magnifico kinematografico! I go la primiera festival...“

Ekskursioonibussist väljapudenevad Korea turistid teevad torukübaras kraaklejaga ühispilti ja asuvad sealsamas häštäägima (#captaonmortenmovie). Tervisesportlased peatuvad, jalutajad kraamivad telefonid välja, ega keegi täpselt aru ei saa, mis siin toimub.

Kõigepealt sündis Kasparil raamat „Seiklus Salamandril“, mis valiti 2010. aastal 25 parema lasteraamatu hulka (müügiedu suurendas kindlasti raamatuga kaasas käiv Kriminaalse Elevandi plaat), mis tekitaski mõtte, et kümneaastane merel seilamisest unistav ning oma isa igatsev Morten võiks raamatukaante vahelt kolida filmilinale. Seitse aastat kulus filmi tegemiseks („2011 hakkasime sudima ja nüüd on valmis,“ ütleb Kaspar) ning Eesti esimene täispikk kogupere-nukufilm on valmis startima festivalide võistlusprogrammides. Koostöös Iirimaa ja Belgiaga (pool animeeriti Nukufilmis, pool Iirimaal) kulus selleks 6,2 miljonit eurot.

Kaks selle filmi peategelast – prussakas Cucaracha ning jalgratas Mesilane – startisid aga koos eespool loetletud saatetiimiga Horvaatia poole laupäeval, tehes peatusi vaid selleks, et la grande muuvi­staar Cucaracha teekonda läbi seitsme riigi jäädvustada. Selline road movie siis.

Mesilase lähetamine

„Tere. Meil oleks vaja matkabussi, et väikse viisaka seltskonnaga Horvaatiasse sõita. Aga meil on probleem – üks jalgratas tuleks ka peale saada.“

„Oh, milles küsimus, palun väga! Meil on mitmesuguseid jalgrattahoidikuid ning pagasiruumi mahuks neid või mitu!“ Kõik autoelamute rentimisega tegelevad firmad on lahkesti nõus aitama. Aga Mesilase üle kahe ja poole meetri pikkusest kerest (tema originaalsuurus Nukufilmi stuudios oli siiski 26 sentimeetrit pikkust ja 6 sentimeetrit laiust) kuuldes tõstavad nad käed üles. Pole midagi teha, Mesilane peab reisima tükeldatuna. Ning igas võttepaigas (neid tuleb seitsme riigi peale kokku kümmekond) pannakse ta uuesti kokku, et enesest ülihästi arvav prussakas saaks teed küsida.

Omavahel öeldes väljub Mesilane Euroopa-tuurile ­mõningaste puudustega: kahest mootorist üks tõrgub ja keti pingutusaste ei peaks Tour de France’il ilmselt vastu ühtegi etappi. Kuid seda võimsamalt tuututab rattapasun. Ning Kaspar, Ragnar ja Andres peavad teel mehaanikuametit pidama. Mis mõnele nukkudega mängima harjunud mehele esialgu ehk võõrastav tundub.

Poldid-mutrid, seibid. Karbitäis jubinaid. Isoleerpael. Juhtmed lipendavad ümber rattakere nagu peotäis musti keedetud spagette, lenks ja ratta taguots tuleb omavahel kuidagi ühendada.

Kuhu kurat see käib?

15 võtit on vaja!

On 15 võti!

Keera padruniga.

Pidurid on koos juba?

Mis veel vaja on?

Aku!

Esimesel korral Nukufilmi hoovis n-ö kuiva trenni tehes võttis ratta kokkupanek aega kolm tundi. Riias, Vabadussamba jalamil saadi hakkama 40 minutiga. Poola piiril kulus „vormelitiimil“ ratta kokkupanekuks 11 ja hiljem lahtivõtmiseks 13 minutit.

Eelviimasena kinnitatakse tuuleklaas. Viimaseks jääb kohver.

See tekkis Cucaracha varustusse, Mesilase tagaistmele nii, et ühel päeval kodust väljudes leidis Kaspar maja eest väikese antiigituru. Ja pakutu hulgas leidus täpselt selline sumadan nagu „Kapten Morteni“ multikas. Anna universumile tellimus ja see täidetakse! Mida kohver sisaldab, selgub pärast Zagrebi filmifestivali võistlusprogrammi tulemuste välja kuulutamist.

Kauboikapitalistide lähetamine

Matkabussiga tohib ametlikult liikuda maksimaalselt 90 kilomeetrit tunnis. Horvaatia pealinna on maad 2100 kilomeetrit. Aega on. Aga ilmselt on valimised tulemas seitsme riigi paljudes maakondades, sest remonditavat, jalutaja-tempos sõitmist võimaldavat teed on rohkem kui lubatud piirmääraga sõitmist.

Poola piirilinn Suwałki ärgitab vanu mälestusi kuulsusrikastest kauboikapitalismi aegadest. Üheksakümnendate alguses asus seal hiiglaslik turg, kus paljud eestlased omandasid oma esimesed teadmised „osta-odavalt-müü-kallilt“ süsteemi kohta.

Koguti kokku ekskursioonibussitäis ärihuvilisi, igaühel kaasas oma kaup. Andresel oli selleks paar kastitäit valgumarja, seda vaese mehe kaaviari (aga näiteks Viljandist bussi peale tulnud Indrek Taalmaa bisnis-plaan oli üles ehitatud kraadiklaasidele, üks mees vedas müügiks Žiguli karbussi jne).

„Ja terve tee istus bussis üks mees portfelliga, kellelegi ei öelnud, mis tal seal sees on. Piiripunktis oli ta sunnitud portfelli sisu ette näitama. Seal oli triikraud.“

„Esimesel tunnil läks meil õega äri väga hästi, lihavõtted olid ukse ees ja rahvas ostis „odavat musta kalamarja“ hoogsalt. Siis aga räägiti turu valjuhääldist midagi poola keeles kaaviarist ja pärast seda ostjate vool lakkas,“ meenutas Andres matkabussi Suwałki poole tüürides. Ilmselt tehti turulistele ruupori kaudu selgeks, mis vahe on valgumarjal ja kalamarjal.

„Mu vend müüs üheksakümnendatel Kiievi metroos vanu Maajasid,“ täiendab Kaspar Eesti äriajaloo peatükki.

Leedu sebrad ja hunt

Maantee ääres puude vahel vilksatas midagi triibulist. Leedu sebrad! Cucaracha läheb vaatama, tal on kindel plaan küsida neilt teed Zagrebisse (mis ei tohiks enam olla kaugel, arvestades seda, et festivali avamispäev on vägagi lähedal). Selgub, et heki taga peidab end pisike külaloomaaed. Selle väravasse on sätitud klaustrofoobiamõtteid äratav puur, silt ütleb, et tegemist on hundiga, aga puurist põrnitseb publikut vanaldane saksa lambakoer. Cucara­cha on loomade vangistamise vastane, ta pöörab solvunult ümber ja lahkub.

Leedulastel on üldse elust omamoodi arusaamad. Matkabussidele mõeldud kämpingute ehitamine pole kindlasti nende prioriteet. Google Mapsi usaldades võib kämpingujahil sattuda heinamaale, aga võib leida end ka sammastega ehitud värava taga, kus teisel pool raud­aeda kinnitatakse unisele seltskonnale, et tõsi-tõsi, see siin on kämping, aga meil on siis parajasti pulmad ja võõraid täna kostile ei võeta. Järgmises „caravan campingus“ valgustatakse reisiselle, et Leedust ei maksagi otsida ­matkabussidele mõeldud ööbimiskohti. Olgu see väikeseks vihjeks suvereiside planeerijatele.

Minu elu filmikunstis

Mulle usaldati selles road movie’s kaks rolli. Esiteks pidin ma mängima Päevitajat, Keda Cucaracha Õlalekoputus Ehmatab. Ma olin selles rollis väga tõetruu, tegime kolm duublit. Läbi Poola venides (mis on filmi musta materjali läbivaatamiseks väga sobiv, väiksema turbulentsiga tempo) hakkas režissöör Jancis selle stseeni kunstilises kandvuses kahtlema. Ah ei, see tuleb välja jätta, pomises ta.

Teise rolli sõnum jäi mulle hämaraks, ent sooritasin selle psühholoogiliselt võimsa läbielamisega: pidin seisma, paberkott peas, ühe kaubanduskeskuse taga põõsastes koos kaaskannatajatega ja lihtsalt vaatama Ragnari kaamerasilma. Kuna stseeni ülesehitus meenutas islamiterroristide hukkamisvideoid, peatus meie juures ka munitsipaalpolitsei ekipaaž.

Ah et kas Maestro Cucaracha jõudis Zagrebi? Muidugi jõudis...