Kuid see, mida Nellis metsas üle langenud puude ronides tegelikult otsib, on sageli peaaegu nähtamatu: mõni tilluke oranžikas täpp vana haavapuu tüvel, mis muutub alles kakskümmend korda suurendava luubi all punaka mõhnsambliku erksateks pallikesteks, või end tillukeste valgete punktikestena ilmutav kuuse-nublusamblik saja-aastasel korpas puutüvel. On ka suuremaid liike, mis panevad Nellist leiu arhiveerimiseks innukalt GPSi järele haarama – näiteks tumeroheline kopsusamblik, mis justkui veealusest maailmast pärinevana ümber tüve väändub. Või siis torikseen roosa pessi „kõrvakesed“ langenud männi tüvel – kõvad ja mannavahukarva.