Eelmisel nädalal ilmus aga Eesti Ekspressis lugu sellest, kuidas konkurendid kardavad, et ühest Eesti kaitsetööstusettevõttest – Milrem LCM-ist – saab kaitsetööstusturul monopol. Lisaks oli pühapäeval eetris raadiosaade „Olukorrast riigis“, kus Ahto Lobjakas ja Andrus Karnau väitsid muuhulgas, et olukord kaitsehangetega on rööbastelt maha sõitmas just tänu Milremi sugustele ettevõtetele, kes on omandamas liiga suurt mõjuvõimu.

Kuidas on juhtunud, et olematust kaitsetööstusest oleme väidetavalt jõudnud monopolide tekkeni?

Lühike vastus on, et monopolidest on Eestis asi väga kaugel ning kogu praegune meediakõmu on ülepaisutatud ning hõbemedaliga jäänud konkurentide lobitöö tulemus, mis on seotud paari käimasoleva hankega.

Endised kaitseväelased tagavad kvaliteedi

Üks peamisi süüdistusi on, et endiste kaitseväelaste kasutamine kaitsetööstuses loob ettevõtetele eeliseid. See väide oleks õige, kui juhtumisi enamikes tõsistes Eesti kaitsetööstusettevõtetes poleks asjad samamoodi. Meeskonna kujundamisel oleme ju kõik võrdses seisus. Endiste kaitseväelaste kasutamine on täiesti loomulik ka mujal maailmas, kus peale edukat karjääri jõustruktuurides ei lase ühiskond väga spetsiifilisel militaarteadmisel kaotsi minna, vaid suunab selle tootlikku kasutusse tööstuses.

Kaitseväe jaoks on oluline saada kvaliteetset teenust, mis tagab nende varustuse olemasolu ja laitmatu toimimise rahu-, kriisi- ja sõjaolukorras. Ilma kvaliteedita tänapäevast sõda ei võida ning militaarset kvantiteeti Eesti sugusel väikeriigil ei ole ja ei saa ka kunagi olema.

Kvaliteeti saab aga tagada vaid väga heade inimestega, kes teavad ja oskavad. See on põhjus, miks Milrem LCM on ajapikku ehitanud endale Eesti ühe parima meeskonna, kui asi puudutab kaitseväe tehnikat või relvastust. Ilma sisuliste sõjandusalaste teadmisteta ei oleks meil aga võimalik kaitseväelastega sama keelt rääkida ja nende muredest aru saada. Mis omakorda viiks selleni, et kaitsevägi ei saaks piisavalt kvaliteetset teenust ning oleks võrreldav olukorraga, kus restoran üritaks oma külastajatele pakkuda süüa ilma ühegi kokata köögis.

Kes kontrollib hankijat?

Kaitsevaldkonna kohta laiemalt on käibel rahvapärimus, et see on üleni saladustega kaetud maailm, kuhu kõrvaltvaataja silm ei pääse ning kõrv ei kuule. Seetõttu ollakse varmad tegema järeldust, et küllap see on üks korruptiivne valdkond, kuna keegi ju ei kontrolli, mis toimub.

Igav tõde on see, et riigisaladus, millele ligipääs on tõepoolest riigisaladuse lubadega piiratud, moodustab vaid väikese osa kogu infohulgast, mida kaitsevaldkonnas toodetakse ja edastatakse. Ka kaitsetööstus pole siin erand ning valdav osa kaitsetööstuse tegemisi on maksimaalselt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud info.

Mitmed meie konkurendid tegelevad töökodade ehitamise asemel rohkem vahendustegevuse, lobitöö või sotsiaalmeedia kaudu konkurentide mustamisega,

Riigikaitselised hanked on aga samamoodi reguleeritud, kui isegi mitte rohkem, nagu kõik ülejäänud riigihanked. Mingit omaloomingut ühel hankespetsialistil siin ei ole, keerukas kooskõlastamissüsteem tagab mitu ringi kontrolli enne, kui hange asutusest välja jõuab.

Kontrolliorganid, näiteks Riigikontroll või Kaitsepolitseiamet, pääsevad sellisele infole, vajaduse korral ka riigisaladusele, kenasti ligi.

Seega, kui püstitada küsimus, kes kontrollib kaitsevaldkonna hankijaid, siis on vastus teada ja süsteem toimiv. Lisaks väidan, et kaitsetööstus on üks läbipaistvamaid ning kontrollitumaid majandusharusid üldse ning hankijaid või kaitsetööstureid ei viida tihti käeraudades minema mitte seetõttu, et keegi ei kontrolli, vaid just pideva ennetava kontrolli tõttu.

Tegelik probleem on, kes suudab sisuliselt hinnata kaitseväe sõjalisi nõudeid, kuna militaarmaailm on niivõrd spetsiifiline, et seal ei piisa ainult juurdepääsust salastatud dokumentidele, vaid vaja on teema sisulist valdamist. See on aga eraldi teema.

Kas Milrem LCM on monopol?

Ei. Milrem LCM-i aastakäive on 4 miljonit eurot. Võrrelduna Kaitseministeeriumi ca 200 miljonilise hanke-eelarvega on see umbes 2%. Näiteks tõelise monopoli Eesti Energia 2018. aasta käive oli 894 miljonit eurot.

Meil on 35 töötajat, kellest täpselt 6 on endised kaitseväelased ning üks on Kaitseministeeriumi taustaga inimene. Ei ole tohutut hulka, nagu jääb mulje nii Eesti Ekspressist kui ka raadiosaatest. Võrdluseks – kogu Eesti kaitsetööstuses on kokku üle 1100 töötaja, mistõttu Milrem LCM pole väga nähtav isegi töökohtade arvu mõttes.

Rohkem kui 30 000 erinevast varustuselemendist, mida kaitsevägi kasutab, tegeleb Milrem LCM hetkel vaid Sisu soomukite, CV90 jalaväe lahingumasinate ja osade rivisõidukitega. Isegi kui võtta vaatluse alla Milrem LCMi tänane põhiäri – sõidukite hooldus ja remont –, on meie turuosaks tagasihoidlikud neli protsenti kõikidest kaitseväes kasutuses olevatest sõidukiliikidest ning nendega seotud töödest.

Tõsi, Milrem LCM soovib oma tegevusvaldkondi laiendada, kuna ambitsioon on kasvada natuke suuremaks kui 4-miljoniline või neljaprotsendiline ettevõte. Kuid on väga pikk maa minna, enne kui isegi nähtavast turuosast saaks rääkida, kummatigi monopolist. Firma kasv on loomulik ja edasiviiv osa ettevõtlusest ning kui Milrem LCM otsustab laiendada oma tegevust näiteks relvastuse valdkonda (mida me koostöös USA relvatootja LMT-ga oleme ka teinud), siis konkurents seal valdkonnas hoopis suureneb ning on arusaadav, et end seni selles turuosas mugavalt tundunud ettevõtted ei ole enam asjaga rahul, kuna peavad hakkama rohkem pingutama. See aga on ju hea uudis hankijale ning seeläbi ka maksumaksjale.

Pabertiiger vs. päris võimed

Milrem LCM näeb igapäevaselt palju vaeva reaalsete tööstusvõimete väljaarendamisega Eestis. Et oleksid olemas töökojad, väljaõpetatud ja sertifitseeritud personal, tööriistad, kraanad, tõstukid, treilerid, testpingid, muud masinad. Täna on meil töökojad Tallinnas ja Võrus, valmimas on töökoda Tapal. Mehaanikud täiendavad pidevalt end kursustel, et olla valmis remontima ja hooldama ka kõige keerukamaid kaitseväe masinaid.

See kõik ei sünni üleöö ning selle ülesehitamine nõuab korralikku strateegiat, pikaajalisi investeeringuid, samuti palju sisulisi teadmisi ning nupukust. Mitmed meie konkurendid ei pööra seejuures reaalsetele tööstusvõimetele väga palju tähelepanu, vaid tegelevad töökodade ehitamise asemel rohkem vahendustegevuse, lobitöö või sotsiaalmeedia kaudu konkurentide mustamisega, mis minu arvates ei ole päris see, mis kaitseväge kriisiolukorras probleemidest välja aitaks.

Tegelikkus on, et Eesti kaitsetööstus on jõudmas oma arengus järgmisse faasi, kus lihtsad lahendused enam ei tööta. Vaja on ettevõttesisest võimet keerukate ja pikaajaliste probleemidega rinda pista, mõelda strateegiliselt, arendada tootmisvõimsusi, investeerida ning olla võrdväärseks partneriks nii oma kliendile kui ka rahvusvahelistele partneritele. Seda ei tee paarimeheline firma, kellel endal tootmisbaasi ja vastavaid teadmisi pole.

See on ka peamiseks põhjuseks, miks tegelikult on Eesti riigi huvides, et Eesti kaitsetööstusettevõtted kasvaksid praegusest oluliselt suuremaks ja võimekamaks, kuna vastasel korral ei ole võimalik saavutada tõsiseltvõetavat strateegilist partnerlust riigi ja tööstuse vahel. Ilma selle partnerluseta jääb aga kaitsevõimete arendamine poolikuks. Liiga väikesed ettevõtted ei ole pikas plaanis läbilöögivõimelised ka rahvusvahelisel turul.

Seega just tööstusvõimete ning ettevõtete kasv aitabki hoida kaitsehankeid tulevikus rööbastel, mitte ei aja neid upakile.

Ja kui mõnikord läheb olukord meedias konkurentide vahelise heitluse tulemusena tuliseks, siis ei tasu lasta emotsioonidel võitu saada, vaid tuleks rahulikult mõelda, miks üks või teine süüdistus parajasti õhku on visatud ja kes tegelikult ning milliste kavatsustega selle taga on. Või et kas üldse tegelikult probleemi on või on tegemist tormiga veeklaasis.