Vaatan uuesti. Ringi sees asuvad külad nimedega Kadjaste, Võidula, Samliku ja Mädara endises Vändra vallas. Ma ei ole neist kunagi midagi kuulnud. Märkan ringi servadel asuvaid väikeseid mälestustähiseid, üks neist märgib Lydia Koidula sünnikodu ja teine Carl Robert Jakobsoni edevat talu − seal on kahe rahvusliku ärkamise titaani vahele pigistatud külakesed, kus inimesed ei taha enam valida. (Jah, „enam“. 1990ndatel kasvas samades külades ühtedel valimistel osalemine 120 protsendini. Küsin anomaaliale selgitust valimiskomisjonilt, nad laiutavad käsi – „tulemused ei ole alati usaldusväärsed“.) Järgmisel päeval loen Nabokovi romaanist lauset „Ajalehed on siiski midagi muud kui elavad inimesed, oleks hea neid inimesi endid kuulata“. Otsustan sõita kohale.

Kuigi ma saabun Vändrasse kõigist mõeldavatest kõige jälgima ilmaga − halli ebamäärase taeva all bussijaama pole rühkides ja mööda tänavaid lirisevaid pakse pruune lörtsijugasid vaadates on tunne, nagu kõnniksin keset apokalüptilist kanalisatsiooniavariid −, ei ole keeruline ette kujutada sedasama kohta lumise jõuluidülli maise kehastusena. Kell on alles seitse, kuid tänavad on inimtühjad ning peatänav lebab hääletus vaikuses, kui laternad tema poole tagurpidi keeratud kollaseid valguslehtreid suunavad.

Põikan kõrvaltänavatesse, möödun puumajakestest, kujutan neid ette jõuluehteis ning − ma ei valeta − ühest aknast möödudes näen, kuidas isa õpetab lapsele kannatlikult matemaatikat. Kogu alevik on talviselt vaikne, ainult mõned üksikud inimesed kõnnivad mööda asulat, poekotid käes, siis kaovad ka nemad majade vahele ja saabub taas vaikus, mida ei katkesta ka ühegi koera haugatus, sest ühegi eramaja aias neid lihtsalt ei ole. Ma ei suuda otsustada, millal peaksid hakkama olukorrad muutuma „tähendusrikkaks“, millal peaks kõik kogetu hakkama esindama kogu endist Vändra valda ja millal võin alustada üldistustööga, omistades igale üksikule inimesele kõigi inimeste esindusõiguse. Otsustan, et teen seda kohe, ja siin, palun väga, on tulemused.

„Tüdruk, kas see pole mitte sinu kodu?“ Oma telefoni sukeldunud tüdruk tõstab pea, tunneb ära kodu ja kenasti tänades lahkub bussist. Mõned päevad hiljem saab sellest hetkest minu politoloogilise järelduste nurgakivi.

Kõigile Vändra tüdrukutele meeldib osta õhtuti kell 18.46 poest energiajooki. Kõigile Vändra noortele meeldib pool tundi hiljem istuda bensiinijaamas ja vaadata televiisorist ehituspoe reklaame. Õhtuvidevikus tõstavad kõik Vändra isad oma tütred õlgadele ning kõik tütred löövad katustelt lund alla, kusjuures kõik nad alati naeravad. Kõik Vändra inimesed hüüavad õhtuti piki tänavat minema lonkivale poisile „Ära võta kõike nii südamesse!“, ja kõigile on seal kandis tavaks võtta Antoni väimehega lahti 04 ning avastada, et sidur on katki. Vändra poisid lakuvad keskpäeva paiku ristkülikukujulisi jääkamakaid ning Vändra naised naeravad reeglina nii, et nende hambaid on näha. Pooltühja bussi peale minnes meeldib absoluutselt kõigile Vändra inimestele öelda tervituseks „Kas bussi peale ka saab?“ ning kuulda alatist vastust „Ei tea, keeruline on“, mille järel ühiselt naerdakse.

Bussijuht on Vändras aga alati mees, kes seda liini on sõitnud juba üle 20 aasta ning kaunistab oma bussi üleskutsetega mitte alkoholi juua, põrsapildiga kalendriga ning erinevate loomakujukestega, mille seas märkan ehmunud näoga pingviini, uhke lakaga lõvi, armsat ning kõigi murede puhul lohutavalt mõjuvat kassipoega ja suurt pehmet rohelist krokodilli, kelle plastmassist silmades peegeldub õhtupimeduses laelambi õrn läige.

Kui me Vändrast välja jõuame ja läbi püdela lumelöga Võidula poole hakkame sõitma, oleme jäänud bussi peaaegu kahekesi, ainult tagaistmel mängib oma telefoniga üks tütarlaps. Kummardun bussijuhi poole ja proovin alustada sotsioloogilise välitööga. Ma olen hästi valmistunud. Ma olen rääkinud politoloogide ja ajakirjanikega, uuri­misasutuste juhtide ja suhtekorraldajatega. Küsimuse peale, miks inimesed ei taha valima minna, saadeti mulle hulganisti pdf-e ja lisati oma arvamused. Üks inimene näitas hiljuti valminud raportit, kus oli välja joonistatud mittevalija täpne profiil (35aastane keskharidusega mees − kui ettearvatav). Ta saadab selle mulle, kuid ei luba miskipärast kellelegi näidata, nimetades seda salajaseks. Kogenud poliitikauuringute tegija kirjutab, et ta ei käi ka ise valimas, sest ta on „skeptiline poliitilise esindatuse osas“ − ta ei usu, et keegi võiks teda esindada (või tema kedagi teist).

Ent bussijuhi poole kummardudes ning pimedat teed vaadates, suudab mu suu vormida alustuseks ainult hädise „Kas teed on siin alati säärased?“. Jah, on. Ta on graafikust juba maas, sest nad lihtsalt ei tee neid teid puhtaks. Ta on seda liini sõitnud siin aastakümneid, see on tema kodukant ja kiire arvutusega teen oletuse, et ta on selle kandi inimesi vedanud ilmselt üle 10 000 korra. Kas nad on selle aja jooksul muutunud? Enne kui ma jõuan lause lõpetada − ja ma ei looda vastust, üldistuse määr näib olevat võimatu −, vastab bussijuht: „Närvilisemaks.“ Inimesed ei tule bussi peale mitte tervituste, vaid muredega. Neil ei ole enam tööd, või kui on tööd, siis võib see iga hetk kaduda − tasub tõsta pead vaid kuulujutukesel, et tehasest pannakse pool kinni, kui juba ei näe külade naised endal enam tulevikku, kõik mattub ühtlasesse halli hämusse, sest kust sa siis veel...

„Ebakindlus,“ ütleb bussijuht, ja ma tunnen ennast hetkeks nagu Mount Everesti poole turniv eksootiline tola, keda kohalik šerpa rahuliku ja kindla käega läbi ohtlike kuristike juhatab. Ebakindlus on see, mida inimesed tunnevad. Kadjaste küla on tühjaks jooksnud, ütleb ta, ja mulle meenub, et mõne päeva pärast on mul seal kokku lepitud kohtumine külaaktiiviga. „Võidulas nad veel üritavad,“ ütleb ta, kui me külasildi alt sisse sõidame ja kahel pool teed asuvatest mustavate akendega majadest möödume.

Siis ta peatub, tagurdab, ning hakkab tagasi sõitma, kuid peatub vaikse nõksatusega ühe maja ees ja hüüab taha: „Tüdruk, kas see pole mitte sinu kodu?“ Oma telefoni sukeldunud tüdruk tõstab pea, tunneb ära kodu ja kenasti tänades lahkub bussist. Mõni päev hiljem saab sellest hetkest minu politoloogiliste järelduste nurgakivi, kuid tol hetkel ma seda veel ei tea.

Me sõidame kahekesi pimedas bussis tagasi Vändra poole, tee täis nimetut ollust, mida merel võiks nimetada Suureks Halliks − lämmatavat koristamata läga, mis ei too endaga kaasa ühtegi muud mõtet peale masenduse. Võidula tuled hakkavad meie selja taha jääma ja vaikselt kirjutan märkmikusse kujundi, kuidas riik on jätnud teed unarusse, kuid inime...

Bussijuht katkestab mind. Ta hakkab rääkima, et aastakümneid tagasi oli tal 46kohaline suur buss ja see oli peaaegu alati pilgeni täis, inimesed tulid ja läksid, oli toimetamist, asjaajamist, kümned inimesed vaja viia kord siia, kord sinna. Kümned! Kuid nüüd enam mitte. Istume kõigi poolt hüljatuna kahekesi tema minibussis, mis vapralt läbi maale laskunud pimeduse rühib, ning selle pimeduse sees hõõguvad veel vaid leplikult krokodilli silmad. Bussijuht ise käib valimas, muidugi, alati on käinud, ja alati jaoskonnas, sest internet ei ole tema jaoks. Seekord partei, kus ta tunneb inimesi, ta usaldab neid, ning kuidas ma ka ei mõtleks, et ma ju tean seda kõike, külade tühjenemine ja elu minemanihkumine, ma olen sellest lugenud (kes ei oleks?), sellel puudub ­uudisväärtus, ma ei ole avastanud mitte midagi − kuid ometi saab see loetud väide järsku mingisuguse reaalse kuju, teed ääristavate elutute majade ja tühjaksjooksnud bussi vormi, füüsilise tõeväärtuse, millel korraga on ja ei ole mitte mingit sidet kõigega, mis ma olen varem lugenud ning väikestele märkmelehtedele statistilistest andmebaasidest välja kirjutanud.

„Nojah, kuid lootma peab,“ ütleb bussijuht ning avab väikese poolhääletu pahvakuga bussiukse. Astun Vändra hääletusse, ja tasapisi hakkavad ununema Tallinna kaubanduskeskuse ees alles mõne tunni eest kõlanud kaeblikud pasunahelid ja panga peahoone juures närviliselt vilkunud tuletõrjesignaalid. Peatänava lambid kaanetavad alevi oma kollaka valgusega − sõbralikult, kuid vastuvaidlematult.

KEVADPÄEV: Võidula mõisa külje all voolavas jões on kevad juba päral.

Nelja päeva jooksul kohtun kaheksateist inimesega ja saan kirjalikud vastused kaheksalt. Ma kõnnin 51 567 sammu ning sõidan kaheksa korda bussiga (tähelepanek: levinuimad dekoratiivelemendid on bussides riidest valmistatud kergelt tuhmunud lilled (eriti roosid) ning väikesed sinimustvalged lindid). Ma külastan raamatukogusid, külaseltse ning poode (tähelepanek: Grossi poes müüakse raamatuid Eesti modernistliku maalikunsti kohta, järelikult on tekkinud maapiirkondades huvi kubismi vastu). Ma loen läbi valla ajalehe kaks viimast aastakäiku, kuulan pitsakohvikus salaja pealt kaht vestlust, kuulen nelja päeva jooksul üks kord vene keelt ning kohtun kolme hobusega, kes tekkide all lumeväljal seisavad − kui erinev on see rauge vaatepilt närvilisest poliitmaastikust, mõtlen ma heldimusega uhkeid loomi vaadates (ettepanek: loomi tuleks sagedamini kasutada poliitilistel välikoosolekutel, neis on alles veel jumalik algupära ja seetõttu võivad nende instinktid paremini tajuda õhus olevaid meeleoluvõnkeid).

Statistikaametist laadin ma alla omavalitsuste võrdlustabelid, valla lehelt valla arengukava ning valimiskomisjonist nipet-näpet. Ma magan kolm ööd üksinda ühes sealses hiiglaslikus puhkemajas ja elan läbi 12tunnise elektrikatkestuse, mistõttu leban viis tundi liikumatult kottpimedas voodis, kuulan, kuidas akna taga vuliseb võõras jõgi, ma tunnen, kuidas külm ronib mööda mu põlvi takistamatult ülespoole, vesi on end välja lülitanud ja iga poole tunni tagant möödub lähedal maanteel mõni üksik auto, selle tuled heidavad korraks mu akende ruloole midagi heleda varju taolist, siis kaovad need kurvi taha ja taas mattub küla vaikusse ja pimedusse (statistika: paarikümne aastaga on sellest külast lahkunud 41 protsenti elanikest), ning seal − külmas, pimedas, võõra jõe mulksuva sümfoonia saatel mediteerides püüan kogu jõudu kokku võttes tajuda, mis on selle koha vaim.

Ma ei avasta mitte midagi.

Piki lummetuisanud maanteeservi koju kõmpides saan aru, et mulle ei torganud ükski anomaalia silma, väikesed võnkumised kusagil tabelites siin-seal, kuid mitte ühtegi tähendusrikast nihet, mitte ühtegi nagi, mille külge hakata riputama oma järelduste jopet. „Otsi, mis on seal tavapärasest erinevat,“ ütleb mulle enne linnast lahkumist teenekas ajakirjanik − kuid ma ei leia seda. See ei ole ebatavaline paik, temas ei ole midagi ebanormaalset, vastupidi − ümbritsevaid lummemattunud maju ning nende hoolikalt korrastatud aknaraame vaadates, kohalike inimestega kõneledes või poes käibeviisakusi vahetades on minu parim järeldus, et see koht siin on tüüpiline. Jah, kuigi ma esimese päeva õhtul arvutan paar korda peas kellaaega ümber, arvates miskipärast, et olen jõudnud teise ajavööndisse, on 5. jaoskond tegelikult tavaline Eesti.

Välja arvatud üks asi.

Nad on aktiivsed. Üheski kogukonnas, kus mina või mu lähisugulased on elanud ja mille energiat arvan end lähemalt tundvat (neid paiku ei ole palju, neli-viis), pole säärast elurõõmsat lähenemist maailmale. Viimase paari aasta jooksul on neis külades toimunud kultuuriloolised retked, külastusmängud ja küla­päevad, korraldatud on loteriisid, spordivõistlusi ja vintage-stiilis naljakuu pidu, rajatud on suusaradu ning korraldatud pidusid nii vastlapäeva, vabariigi aastapäeva kui ka jaanipäeva (aga mitte halloween’i või valentinipäeva) puhul − lastele batuut ja hobusega sõit, peredele aga võistlus rändkarikale, kus emad peavad panema patjadele püüre ümber, käes pajakindad, isad taguma naelu puusse ning lapsed pulgaga vetsupaberi rulle taga ajama. Nad on teinud külakokkutulekuid ja kutsunud külla loodusfotograafe, poliitikuid, šamaanitrummide tegijaid. Mitmes külas tegutsevad külateatrid („Kordagi ei tekkinud võltsi tunnet,“ ütleb pärast üht esinemist lavastaja Pärnust ja kiidab pikalt teatriõhtu loomulikkust), avatud on raamatukogud, kontserte on andnud USAst pärit tšellomängija ning pidude taustaks on mänginud ansamblid Hark, Kapriis ja Humala. Selleaastast jaanipäeva on hakatud juba ette valmistama, kohe-kohe võetakse ühendust õhtujuhiga, seejärel bändiga. Korraldaja arvestab juba nüüd, et kuigi ta kleebib üles vaid mõned plakatid, sõidab õigel päeval kohale pooltuhat inimest ning koos tantsitakse ja lauldakse lõkke ääres ja taeva all, mis pimedaks ei lähegi.

TÜHI KOGUNEMISPAIK: Kadjaste keskel asub kiik, taamal on rallikrossirada.

Ma tean, et see ei kõla loogiliselt. Üks enimlevinud selgitusi ­väikesele valimisaktiivsusele on see, et kodanikud ongi passiivsed. Nad ei taha osaleda maailmas. Nad lõikavad end ära (või lõigatakse nemad ära). Nad keeravad selja, langevad ahastusse või ükskõiksusse või mõlemasse. Kuid mitte siin. Ei, siin tuntakse maailma vastu rohkem huvi kui üheski teises paigas, kus ma pikemalt viibinud olen. Neid huvitab maailm. Nad tahavad olla osa sellest. Lihtsalt mitte valimiste kaudu.

Proovin hakata joonistama üles kohalikku kommunikatsioonivõrgustikku. Pildistan asulate teadetetahvleid (tööpakkumised, kinnisvara, keegi müüb külmutuskappi ja välivoodit) ning tungin mahajäetud vesiveskisse, salvestades sealsete noorte sõnumid seintel (politsei kuradilesaatmine, kaubamärgid Nike ja Crocs, koduküla nimed). Suurimast raamatukogust võtan välja enimlaenutatud raamatute statistika − esikümnes on muuhulgas raamatud „Estonia“ hukust ja Kaia Kanepist, aga seal, rannaromaani, armastusloo ning raamatute vahel, kus antakse hääl vanemasse kesk­ikka jõudnud inimestele, kes eluterve huumoriga ning südamlikult möödanikust räägivad, on ka kildudest kokku kogutud kodulooline teos, mida ikka ja jälle võetakse ning loetakse.

VIIMANE KOHT: Võidula raamatukogu on veel viimane koht, kus kohalikud trehvavad.

Raamatukogus käiakse ka ajalehti lehitsemas ning esimesena võtavad inimesed alati vallalehe, seejärel maakonnalehe. Raamatukogutöötajate väidet kinnitavad ka minu empiirilised uuringud, kui ma õhtuti kohalikes supermarketites aja­leheriiuleid pildistan ning endale üles märgin, et Pärnu Postimees on alati esimesena läbi müüdud (erinevalt näiteks Sirbist − ühel õhtul nihutan natuke hunniku pealmist numbrit ning ülejärgmisel päeval märgin üles tema asendi muutumatuse). Kui ma inimestega kohtudes küsin, kust nad saavad informatsiooni toimuva kohta, siis ei oska nad kusagilt alustada − sest seda saadakse igalt poolt. Televisioon, raadio, ajalehed, internet. Olin püstitanud endale hüpoteesi, et meediat kas ei tarbita või tarbitakse niivõrd erinevalt, et on toimunud kogukonna radikaalne killustumine. See hüpotees kukub läbi. Ühes raamatukogus moodustub aeg-ajalt töötajate sõnul ajalehtede lugemiseks isegi järjekord. Inimesed loevad, vaatavad, kuulavad, nad tahavad teada, mis juhtub siinsamas vallas, nende enda või nende kodukandiga.

TEGEVUS: Kadjaste Vabaajakeskuses leiavad tegevust kõik.
Liigun seejärel ametlikust meediast kaugemale ja proovin leida trajektoori, kuidas sõnumid suuliselt levivad. Luuran söögikohtades omavahelisi vestlusi, istun bussides seltskondade juurde, näiliselt juhuslikult nõjatun aeg-ajalt vastu majaseinu ning proovin üles märkida, mida siinsamas nurga taga räägivad kohalikud pundid. Koostan žanrite edetabeli, mille tipus troonib „muhe huumor“ (näide: „Noh, mehed, kas teie ka sõbrapäevaks õhupallid üles tõmbate?“), teiseks tuleb praktiline infovahetus, kolmandaks elukorralduslikud soovitused, mida antakse edasi aga nii tasasel häälel, et ma ei suuda üles märkida midagi mõistlikku. Vaid korra näkkab, istun kohvikus ja proovin kiiresti üles kirjutada naaberlaua vestlust, kuid jõuan teha vaid kirjed „Ei tea, kauaks sedagi kooli on“, „Näed − seal on seitse last, aga üks pere kolib minema“ ning „Vallas olen ma väga, väga, väga, väga pettunud“ (võimalik ka, et „väga“ öeldi ainult kolm korda).

Viimases hädas proovin kaardistada kohapealseid üritusi. Kus inimesed kohtuvad? Mis neid liidab? Millest nad võiksid seal kõneleda? Seisan poodide teadetahvlite, bussipeatuste ja pikkade laudadest kokkulöödud plankude ees ning pildistan üles lähenevaid üritusi. Ainsa ühise nimetajana suudan välja mõelda „apelleerimine ürgsetele instinktidele“ − IRLi ürituse raames lubab Sepo Seeman esineda ­Eesti mehena, Reformierakond tõotab Kihnu Virve ansamblit, iseendana tulevad aga Mart Helme ja šamaan Evald. Asjatult otsin ma Keskerakonna üritust − nende plakati on kellegi käsi maha rebinud, ja nukralt lipendab kahe knopkaga kinnitatud pabeririba ajastute tuules, tema plagin lõhestab idüllilist talveõhtut, jäädes nelja päeva jooksul ainukeseks märgiks eriarvamustest selles kaunis paigas.

Uniselt lebav krokodill, pruun krobeline nahk surutud vastu puuriklaasi. Päikeseloojangud ookeanis, mägedes ja kõrbes, kus liiv on värvunud märja jõehobu karva pruuniks. Imelise arabeskse mustriga uksed, aknad ja kaar­avad. Sajad teod, mõnel neist keha karbist välja aetud ja tundlad üles tõstetud, ning nende keskele torgatud punane kühvel. Päikesetõus mägede kohal: elektrisinine vöö, seejärel kollane riba, siis mägede must vöönd. Tunnen eksootilist lõhna, see on roosiõli, ma keeran pead ja näen, kuidas õues pihustub järjekordne peotäis lund männiokstele.

Olen Kadjaste vabaajakeskuses, pool tundi tagasi nägin küla vahele jõlkuma tulnud tuuseldatud sabaga rebast − ning nüüd nuusutan koos külainimestega Marokost kaasatoodud lõhnasid ning vaatan fotosid. Korvid täis eri sorti oliive. Seltskond seismas hiigelsuure kivist krokodilli lõugade vahel. Mäeseljandik. Linn. Kõrb.

Valimistel mitteosalemine tundub olevat probleem. Sellele on pühendatud tuhandeid artikleid, kus pannakse demokraatiale diagnoos: mida väiksem aktiivsus, seda halvema tervise juures patsient on. Muidugi otsitakse põhjuseid, proovitakse jälile saada sellele pisikule, mis hoiab inimesi kodudes ja ei lase neid jaoskondadesse, joonistatakse välja kõige erinevamad selgitused alates valimisjaoskonna ebamugavast asukohast ning vastikust ilmast ja lõpetades demograafiliste paratamatustega. Algusest peale on huvitavaim tundunud Andreas Kaju saadetud analüüsi esimene punkt − valimas käiakse vähem seal, kus kodanikud on vähem aktiivsed. Jah, mõtlen ma, see on ju õige. Ainult et 5. jaoskonnas see ei kehti.

Vaatan ekraanile. Seal sirutub kauge ookeani poole puuderivi, rohekate palmide keskel on mulle tundmatud kollase lugematutes alatoonides puud. Korjan laua pealt sotside lendlehe, kus kõige suuremalt on trükitud Indrek Tarandi foto. „Kenad Eesti inimesed,“ kirjutab mulle hiljem Tarand. „Ei mingit räuskamist ega loosungeid, pigem tahtmine asju arutada ja neist aru saada.“ Ta oli siinsamas saalis vähem kui nädal tagasi. Räägiti poolteist tundi, kohal oli üle paarikümne inimese, mehi ja naisi pooleks, räägiti lasteaia logopeedist, maapoodidest, teehooldusest, Eesti suveräänsusest. „Nagu ikka ei saanud pärast pidama, juttu oleks jätkunud veel kauakski,“ ütleb Tarand.

KOHAVAIM: Kadjaste Vabaajakeskuse perenaine Tiina Heidemann keskuses asuvas jõusaalis.
Siinse kandi atmosfääri kiidavad ka teised. „Mäletan, et oli hästi tore kogemus,“ saan kirja aastaid tagasi Vändras teatriga üles astunud inimeselt. „Eriliselt südamlik vastuvõtt publiku poolt. Suurepärane energia.“ Ta pole ainuke. „Külaseltsid on olnud aktiivsed, korrastanud külaplatse, rajanud suusaradu,“ kirjutab Andres Metsoja, Vändras sündinud endine Pärnu maavanem. „Vändra rahvas laiemalt on oma loomult ise hakkama saajad,“ lisab tema eelkäija Toomas Kivimägi. „Nende eneseväärikus ei luba, käsi pikalt ees, kedagi palumas käia. Nad ei looda väga teiste peale, ise peab hakkama saama!“

Saalis on hetkeks jäänud vaikseks. Reisil käinud kohalikud naiste­rahvad lahkuvad ­tagaruumidesse ning ilmuvad siis uuesti publiku ette berberi rõivastes: must ­hõlst kuldse tikandiga, helepruun kapuutsiga riideese, särk, mille toonide sisse on põimitud sinist, kollast, punast. Ei, see ei ole passiivne koht, ja see pole ka teiste poolt unustatud kant. Suured maanteed jooksevad siitsamast kõrvalt ning mitu korda päevas sõidavad bussid (statistika: suvalise veerandtunni jooksul loetlen maanteel kokku 20 sõiduautot ja 2 veoautot, tähelepanek: külade vahel on päevasel ajal hiirvaikne, ma ei näe nende päevade jooksul ühtegi jalakäijat, liigun mööda asulaid, mida oleks justkui tabanud ainult inimesi neutraliseeriv pomm. Korstendest tõuseb suitsu, akendel on hilised advendiküünlad, kuid kedagi ei ole kunagi näha, sest ollakse mujal − kodukülast on saanud magala.) Suviti tiirutavad ümbruskonnas turistid ning poolteisetunnise jalutuskäigu kaugusel (kontrollitud fakt) on Vändra: Pärnu järel maakonna teine tugev ettevõtluspiirkond, elav ja vibreeriv asula. Jah. See kõik võib olla tõsi − aga kas see on ka päris?

Ekraanile on ilmunud suur slaid. Lektoriks on kutsutud Maroko-asjatundja Pärnust, kes on käinud seal üle 25 korra, talle meeldib seal, inimesed suhtlevad, tegeletakse lastega, antakse sel moel tavasid üle, samas kui „Eestis on lähedus lubatud ainult bussis ja liftis“. Praegu räägib ta kohaletulnutele islamist. Mulle meenub, et siinsamas naaberkülas valmistati hiljuti koos lastega nukke, et siis ühiselt teha Türgi stiilis varjuteatrit − mõisa väikeses saalis tõmmati lavale isemeisterdatud valge ekraan, tuled kustutati, seejärel langes ekraanile aga valguskiir ning sinna ilmusid muinasjutulised tegelased, kes elasid ja olid. Samas külas toimuvad igal aastal kokkutulekud, kus täiskasvanud etendavad pildikesi koha ajaloost. Tegutseb külaselts, jõulude ajal kogunetakse ühisele lõunasöögile, vahel tehakse fotovõistlusi kodukandist ja viimane kord mindi isegi ühiselt küla vahele helkureid jagama.

Ja enda näolt sinnalangenud varju pühkides (ekraanil on parasjagu foto liivakõrbest) mõtlen: mis eristab seda olukorda siin sellest olukorrast seal, valimisjaoskonnas? Miks inimesed tahavad olla siin, kuid mitte seal? Ja ma mõtlen: sest see ongi siin. Inimesed saavad siin olla koos, reaalselt, füüsiliselt, ja see seob neid omavahel − ning riigiga ei seo neid sama füüsiliselt peaaegu mitte miski. Kui ma ühes küla­raamatukogus istun, tuleb sinna vanem mees, võtab kilekotist raamatud (statistika: neid on kaheksa, kõik vähemalt 200 lehekülge), ulatab need üle lauakese ning soovib maksta ühtlasi veearve. Sest ta tahab. Ta tahab ulatada raha, esitada täpsustavaid küsimusi, millele ta tõenäoliselt teab isegi vastuseid, mainida seda või toda, arutada mokaotsast või laiema huulega ühte või teist. „Inimestele on väga oluline, et raamatukogu on alles,“ ütleb mulle raamatukoguhoidja, „sest see on viimane koht, kus nad kohtuvad.“

Samu märkusi kuulen ma ka teistes külades ja mu silme ette hakkab aegamisi joonistuma pikk rida paikadest, kus kunagi inimesed kokku said ja ennast subjektina tundsid: suletud poed, kinnipandud posti­punktid, laudadega kinni löödud töökojad, likvideeritud medpunktid, mitte kunagi valmis ehitatud lasteaiad.
KADUNUD PAIGAD: Võidula külas on paljude majade ees sildid, mis osutavad sellele, mis kunagi oli, aga enam ei ole.
KOMMUNIKATSIOON: Enim tellitud väljaanded on Pärnu Postimees ja Maaleht. Kirju postkastides näha ei olnud.

„See kõik algas poe kinnipanekuga,“ öeldakse mulle ühes kohas. Sest see polnud ainult pood, lihtsalt üks kaubandusasutus, vaid siin saadi kokku, räägiti trepi peal või poe kõrval, toimus suhtlus, punuti kokku kommunikatsioonivõrgustik, mööda mida ei liikunud mitte ainult uudised, vaid ka seisukohad, väited, mõtted, võib-olla isegi ideoloogiad. See kohtade võrgustik ei olnud lihtsalt asutuste kiretu loetelu, inimesed ei igatse tagasi ainult oma endiseid töökohti või asjaajamise mugavust, vaid midagi enamat − kokkukuuluvust. Nad tahavad olla osa millestki, ja seda said nad olla ­kusagil. Nüüd neid kohti enam ei ole. Ühest külast läbi minnes pildistan üles majade ette löödud sildid, mis teatavad, mis kunagi siin oli, kuid mida enam ei ole − vasakul ja paremal pood, meierei, koolimaja. Kohad, mis andsid inimestele hääle, on nüüd hääletud.

Sealsed inimesed ei ole alla andnud. Nad otsivad endiselt pragusid, kuhu istutada suhtluse võrsed. „See tekitab ühise tunde, kui sa midagi lood,“ öeldakse mulle näiteringi kommentaariks. Helkureid jagati tol õhtul lõppkokkuvõttes ainult üksteisele, kuid mis sellest. Ja jaanipeod muutuvad meil järjest puhtamaks, öeldakse nagu muuseas. Seda kinnitavad ka teised: kodukandi armastus on muutunud üha suuremaks (oletus: justkui aimataks, et midagi on käest libisemas). Ühes külas on krunt müügis, omanik ei taha sellest midagi kuulda, kuid naabrid hoiavad seda ise korras. Neid näiteid on veel ja olukord pole lootusetu, ka vald toetab, ei ole unustanud, ulatab abikäe. Kuid ometi on midagi puudu.

„Nad on kõik kolinud internetti,“ ütleb mulle üks vanaproua, ja tema selja taga kõrgub foto majesteetlikust kaamelist keset Maroko kõrbe. Jah, muidugi, kõik on ju ­palju mugavam, kui saab arveid tasuda, makse deklareerida, asju ajada võrgus. Kui palju samme kokku hoitud! (Statistika: mitte minnes Võidulast Vändrasse säästetakse
14 536 sammu.) Aga midagi on selle juures ka kadunud. Ja nii koorubki vaikselt, Maroko palmide ning Kadjaste küla raugete lumeväljade vahel minu läbikukkunud retke väheseid järeldusi − need inimesed siin ei kohtu enam oma riigiga.

Postiljonid, poemüüjad, õpetajad − nad olid kõik ühtlasi riigi agendid, tahtsid nad seda või mitte, nende füüsiline olemasolu ja emotsionaalne seotus kogukonnaga sidus inimesi omavahel ja sidus ka riigiga, sest riik oli nad siia toonud − ja nüüd võttis ta nad ära.

Iga postkontori, töökoja, poe sulgemine ei ole olnud mitte teenuse või töökoha kaotus, vaid üks samm eemale riigist. Iga suletud raudteeliin, kinnilöödud ustega koolimaja − kõik need ei ole mitte ainult regionaalpoliitika läbikukkumised (ja ma tean, et paljugi sellest on paratamatu), vaid poliitika läbikukkumine. Inimestel ei kao nüüd mitte ainult ratsionaalselt põhjendatavad mugavused, vaid neil kaob midagi palju amorfsemat, raskesti sõnastatavamat, kuid ometi vähemalt sama olulist − neil kaob füüsiline ja emotsionaalne side poliitikaga, side riigiga.

„Valitsused kolivad meist üha kaugemale,“ öeldakse mulle ühes külas. Kuigi infovahetus on võrgu kaudu kiirem ja tihedam kui kunagi varem, kulud on kokku hoitud, protsessid on kiirendatud, läbipaistvus on suurendatud, teenused asendatud − siis samavõrd on kasvanud võõrandumine. Kadunud on lihtne lause postiljonile. Murelik dialoog õpetajaga külavahel (kujutlus: suure männi all, kus vanasti juhtus midagi ilusat). Kõrgendatud toonil vaidlus poetrepil. Neid kohti ja neid inimesi enam ei ole. Anonüümne, kõigile ühesugune ning ilma igasuguse identiteedita e-riik on küll suurepärane, kuid ka isikupäratu paik, algoritmide kõle võsa, millega ei ole võimalik suhelda. „Isegi arst vaatab tänapäeval ekraani, mitte mind,“ ütleb üks inimene.

Postiljonid, poemüüjad, õpetajad − nad olid kõik ühtlasi riigi agendid, tahtsid nad seda või mitte, nende füüsiline olemasolu ja emotsionaalne seotus kogukonnaga sidus inimesi omavahel ja sidus ka riigiga, sest riik oli nad siia toonud − ja nüüd võttis ta nad ära. Hommikune jutuajamine postiljoniga võis seetõttu olla − ja ma tean, et see on libe jää − nabaväät, mis hoidis inimesi riigi küljes, sest postiljon oli ainuke reaalselt hoomatav riigi ilmnemine. Riik võttis endale postiljoni kuju ja ütles sulle jalgratta seljast igal hommikul tere. Riik sai nende agentide kaudu isiklikuks, reaalseks, füüsiliseks, ja nende kadumisega ei kadunud ainult nemad, vaid kadus ka riik, kes taandus anonüümseks teenusepakkujaks, kellega suhtlemiseks piisab kõigest − kuid see ongi vaid „kõigest“ − nupulevajutusest.
KÜLA HING: Võidula rahvamaja perenaine ja raamatukoguhoidja Lea Toom mängib ansamblis Linnutaja.Tema kõrval Võidulaga seotud olnud Lydia Koidula.

Ma tean, et sellel teoorial on palju nõrku kohti. 5. jaoskond oli valimiste suhtes tuim juba enne poe kinnipanekut. E-valimised ei ole teadlaste sõnul mitte inimesi peletanud, vaid kaasanud. Ilmselt on see tõsi. Statistikat kokku pannes olin pikalt veendunud, et sõita tuleb Vasalemma, kuid e-valimiste tulekuga hüppas seal protsent kõrgustesse, kuhu Kadjaste ja Samliku järele ei läinud. Inimeste osalusdemokraatia puhkeb arvuti taga õide, ei ole vaja mingeid lehvitavaid postiljone (noored meil ajalehti enam ei laenutagi, saan teada), see ongi uus suhtlus ja see toimib − muidugi mitte veel ideaalselt, kuid ühiselt seda täiendades võime jõuda veel kaugele. Ka mina usun seda. Kuid ometi, mingis väikeses osas, ei suuda ma lahti lasta mõttest, et ennast virtualiseerides on riik kaotanud vähemalt mõne inimese jaoks ka oma reaalsuse. Riik on kolinud pilve − sinna, kus teda pole enam näha.

Meie ekraanile ilmub viimane slaid. Vaatan ühe naisterahva kaelas rippuvat Fatima kaitsvat kätt. Väljas on hakanud taas tuiskama.

Ekspertide käest saan veel arvamusi. „Arvan, et külades tuntakse, et nende häälest ei sõltu palju,“ ütleb Andres Metsoja, ja ta on pessimistlik. „Nüüd kui omavalitsus on suurem, jätkub üksikutele väikestele küladele veelgi vähem tähelepanu.“

Indrek Tarand kirjeldab värvikalt kohtumist Vändras ühe mehega, kes ei taha minna valima, sest oli elanud pikka aega Soomes ning naastes avastas pettunult, et kõik on ikka samamoodi − midagi polevat muutunud (välja arvatud see, et naine lahutas ja võttis korteri endale). Rahulolematus olukorraga ja tunne, et minu häälest ei sõltu midagi − nii ütleb Toomas Kivimägi. Kui ma kohalike endi käest otsesõnu küsin, miks nad ei vali, vastavad nad kõik − me valime. Meie valime. (Statistika: ma räägin ainult naisterahvastega, nemad on raamatukoguhoidjad, kultuurikeskuste perenaised, õpetajad, direktorid, see side, mis hoiab kogukondi veel koos.) Aga jah, miski ju ei muutu. Poliitikud on ülbed. Poliitikud peavad meid lolliks, lubavad ei-tea-mida. Ja lõpuks − riigile meenume me ainult siis, kui peame makse maksma. Riik on meid unustanud. Ma ei näe riiki.
SÄRA: Kohalike meisterdatud lamp Kadjaste Vabaajakeskuse fuajees.

Hakkan juba oma narodniklikule retkele joont alla tõmbama, kui oota­matult kummardub minu poole üks vanaproua. „Teate, ma olin agitaator,“ ütleb ta, ja nõjatub tagasi toolileenile. Igal ­valimispäeval käis ta Vene ajal kõiki jaoskonda ajamas, vajadusel hoidis meestel sabast kinni, kui need enne baari tahtsid minna, kuid tegelikult polnudki see nii pingutav amet, valima mindi, sest kõigele lisaks oli ­valimispäev ­lõbus. Mängis orkester, pakuti apelsine ning Fantat, viinereid ja kohukesi, visati nalja, aeti juttu, terve päev toimusid üritused. Ma püüan kiiresti meenutada, kas guugeldamine teemal „voter turnout theories“ andis midagi sarnast, kuid mulle meenub hoopis naaberküla, kus üks inimene rääkis, kuidas ta rahvatantsuansambliga käis kõik valimis­jaoskonnad läbi ja tantsis, tantsis, tantsis. Valimised olid pidu, kus saadi kokku − aga „nüüd saame vaid riielda“.

Vallaametnik mõtles ju hästi, kui ütles, et kes valima tahab tulla, aga transporti ei ole, see helistagu mulle, aga see on ju alandav. Hakata ise helistama ja anuma, et järele tuldaks? Ei. Järelikult pole siis minu häält riigile vaja, kui ma ise pean transporti manguma. Ja üleüldse − milleks. Seal ei oota mitte miski. Mitte keegi. Kõik on ­mehaaniline − korraks sisse, kohe välja, tagasi koju tuttu. Koju, kus ollakse üksinda. Ühes keskuses ulatatakse mulle kaks flaierit. Ühel naeratavad poliitikud. Teisel kutsutakse üles kõiki vabatahtlikke, kes sooviksid olla inimeste juures seltsiliseks. „Aita kaasa, et Sinu kodukohas ei jääks inimesed üksi,“ kutsutakse üles. „Ole osa millestki suurest ja erilisest!“

Nii siis näebki välja see kant, mõtlen ma mõisaaknast välja vaadates. Õues on hääletu, aga see pole alistumine. Puuokste tippu on moodustunud väikesed lumetripsud ja kui tuul neid liigutab, teevad nad häält, nagu puhuks õrn suvine tuul läbi kristall-lühtri. Pikk lumine tee viib kõrgete tumeda kontuuriga kuuskede vahelt igale poole. Kummardun lähemale.

Need on erilised aknad, tehtud kunagi siin asunud klaasitöökojas, nad on natuke kumerad. „Kui vaatad väljast sisse, siis moonutab,“ ütleb mulle maja perenaine. „Aga kui seest välja vaatad, on vaateväli palju suurem.“ Märkan, et tal on õigus.

Tänan kõiki võõrustajaid, eriti Lea Toomi ja Tiina Heidemanni.

Mõned kohad on saanud stiili-inspiratsiooni Péter Esterházy romaanist „Teekond karistusala sügavusse“ (tõlkinud Lauri Eesmaa).