Mare Joonsalu: Pallas peabki oluline olema
Intervjuu ilmus esimest korda 18. märtsil 2019 kaasaegse kunsti uudiskirjas.
Tema hoole all on ligi 40 000 museaali eesti kunsti paremikust, muuseumi raamatukogu ja arhiiv. Koos Tiiu Talvistuga pani Joonsalu 2010. aastal kokku mahuka Pallase näituse ja monograafia, samuti on ta põhjalikult uurinud Karin Lutsu, Elmar Kitse ja Johannes Saali loomingut ja eluteed. Intervjuus meenutab Mare oma tööaastaid Tartu Kunstimuuseumis ning räägib Pallase ja Tartu olulisusest Eesti kultuuris.
Õppisid kunstiajaloolaseks ajal, kui seda eriala veel Eestis ei õpetatud. Kuidas sa kunstiajalooni jõudsid ja mida mäletad oma tudengiajast?
Tagantjärele mõeldes sain vist kunstipisiku laste kunstikoolist, kus käisin keskkooli ajal. Kõige paremini on meelde jäänud õpetaja Silvia Jõgever, kes oli maalikunstnik, väga karismaatiline isiksus. Oli kombeks, et sel ajal, kui meie pusisime oma tööde kallal, tema aina rääkis, peamiselt muidugi kunstist, aga ka muudest kultuurivaldkondadest. 1970ndate alguses õnnestus tal käia Pariisis ning kui ta tagasi tuli, siis muljed lausa voolasid tema seest: ta jutustas meile oma näitusekogemustest. Esimesed moodsa kunsti muljed ja teadmised saingi vist tema käest. Hiljem õnnestus mul korraldada Jõgeveri isikunäitus, siis kohtusime uuesti juba teises kontekstis.
Õppisin Tartu Ülikoolis ajalooteaduskonnas ja mu diplomil on kirjas, et olen omandanud ajaloo- ja ühiskonnateaduste õpetaja kutse. Ainult diplomi vahel olevalt hinnetelehelt saab teada, et olin spetsialiseerunud kunstiajaloole. Selle eriala sai valida üsna vähe inimesi, mistõttu tekkis kerge rebimine. Alternatiivid olid arheoloogia ja etnograafia. Kunstiajalugu õpetas põhiliselt Mart Eller.. Temast mäletan peamiselt seda, et eksamitel oli ta hästi põhjalik. Ühe Eesti kunstiajaloo eksami tegime tema kodus. Viis-kuus õpilast istus ümber ümmarguse laua, küsitleti ringiratast ja minu meelest vältas see tunde. Sealt pääsemine oli paras kergendus. Uuemat kunsti õpetas noor karismaatiline Jaak Kangilaski. Ta oli väga huvitav lektor, keda tuldi kuulama ka teistest teaduskondadest.
Minu ajal pidas loenguid veel ka Voldemar Vaga. Üldiselt arvati, et tema loengud on kuivad, elamuse pakkus pigem see, kuidas Vaga jagas oma Euroopa kunsti muljeid – meile, kes me polnud kunagi välismaal käinud. Kuidas Vaga elavnes, kui ta vaimustunult kirjeldas näiteks Sainte-Chapelle’i klaasvitraaže!
Vagaga kohtusin hiljem veel, kui 1998. aastal muuseumi töötajana tegin 1919. aasta Eesti kunsti ülevaatenäituse rekonstruktsiooni. Vaga tuli sellise jutuga: „No ma mäletan jah, kuidas ma sellel näitusel käisin! Seal tagaseinas tõesti oli see Vabbe „Itaalia“.“ Oli fantastiline kogemus, et ma saingi rääkida inimesega, kes 1919. aastal näitusel käis ja seda mäletab! Seda teost, Vabbe „Itaaliat“, ju enam ei ole.
Kas pärast ülikooli läksid kohe muuseumisse?
Nagu ikka ajaloolaste puhul, oleks ka mind suunatud mõnesse väikesesse Lõuna-Eesti asulasse õpetajaks. Kuid ma olin lapseootel ja nii ei jõutud mind kuhugi suunata. Olin siis mõnda aega Tartu Ülikooli raamatukogus tööl, mis oli just avatud ja sinna oli töökäsi vaja. Hiljem õnnestus muuseumisse saada. Alustasin tööd 1985. aasta sügisel ja sattusin kohe muuseumi 45. aastapäeva sündmuste keerisesse. Nüüd on nii, et igal muuseumi tähtpäeval on ka minul tööaastapäev. Olen väga püsiv olnud – Tartus sündinud, koolis käinud ja töötanud.
Tõepoolest, oled nüüdseks muuseumis töötanud juba 34 aastat. Mis nende aastate jooksul on muutunud?
Alguses oli muuseum selles mõttes huvitavam, et inimesi töötas siin palju rohkem ja nad olid eri põlvkondadest. Olid eri arvamused, ja tegemised olid inimeste vahel ära jaotatud, mistõttu jäi kõigil rohkem aega mingi teemaga süvitsi tegeleda. Pärast uue aastatuhande alguses toimunud koondamisi on tunne, et uurimistööks pole enam aega. Muuseumide koguhoidjad said muuseumide infosüsteemi näol lisakohustuse, mis tähendab tohutut arvutitööd kõigi teoste andmete sisestamisel andmebaasi. See on tundidepikkune tuim töö, mille kõrvalt on raske millegi uurimisega tegeleda. Lisaks veel teoste digiteerimine ja failide laadimine digihoidlasse.
Näituste tegemine on ka palju muutunud. Kuraatori nimetust siis ei kasutatud, kõik olid näituse tegijad, ka kujundajad ja installeerijad. Näituste eelarved ei olnud nii suured, et oleks saanud näiteks seinu ehitada. Seetõttu nägid näitused tahes-tahtmata kodukootumad ja veidi ühesugused välja. Tunnengi juba ammu, kuidas muuseumi näitusesaalid on ennast minu jaoks ammendanud, isegi nüüd, kui võimalused on avardunud. Kõik protsessid olid aeglased ja võimalused kasinamad, ka näiteks kataloogide tegemine võttis palju kauem aega. 1994. aastal, kui koostasime Elmar Kitse näitust ja raamatut „Elmar Kitse fenomen“, nägime Tiiu Talvistu ja Reet Margiga väga suurt vaeva tööde võimalikult täieliku nimekirja koostamisega. Käisime läbi tohutult palju erakogusid, vedasime tööd muuseumisse pildistamiseks ja lõpptulemus oli ikkagi see, et kataloogis on mustvalged väikesed pildid. Praegu saaks telefoniga igal pool kohapeal parema pildi teha. Kits on mulle alati olnud südamelähedane kunstnik, ja kahju, et kataloog natuke hiljem ei ilmunud.
Kas on midagi, mis on kõigi nende aastate jooksul samaks jäänud?
Mulle tundub, et absoluutselt püsiv on olnud muuseumi majanduslik olukord, mis on alati olnud kehv. Kui ma kooliõpilasena Vallikraavi majas näitustel käisin, tundus see ilus ja isegi suursugune. 1960ndatel ehitatud sissepääs oma sisekujundusega oli stiilne ja näitusesaalid ei paistnud ka väga väikesed. Kui ma 1980ndatel muuseumisse tööle läksin ja seda maja seestpoolt nägin, siis oli pilt suhteliselt hale. Alguses ei olnud isegi keskkütet. Seal sai ikka päris palju külmetatud. Kogud olid juba 1980ndate alguses täis. Aga kujutage ette, et 1990ndatel alles hakkasid kogudesse lisanduma suuremõõdulised kaasaegse kunsti tööd! Vallikraavi majas veedetud aastate jooksul loobutigi järjest ruumidest – alguses lektooriumist, siis ühe korruse näitusesaalidest ja nii edasi, kuni lõpuks kolisid kõik näitused viltusesse majja. Viltune maja avati 1988. aastal ja viimane näitus Vallikraavis oli 1999.
Eelmisel aastal koliti sinu juhtimise all Vallikraavi majast Eesti Rahva Muuseumisse ka Tartu Kunstimuuseumi kogud. Kas kogude kolimine on nüüd lõppenud?
Kunstimuuseumi käsutusse on antud kaks suurt hoidlat ERMi uues majas, kuhu paigutasime maalid, graafika ja muud paberil tööd. Skulptuuri ja suuremate installatsioonide tarbeks üürime kolme ruumi Raadi mõisa vanades kõrvalhoonetes. ERMi hoidlad on Eesti kõige moodsamad. Nüüd saame öelda, et vähemalt meie maali- ja graafikakogud on kõige paremates hoidlates. Skulptuur pole kahjuks nii heades tingimustes, aga praegu on neile vähemalt juurdepääs olemas.
Kõige hirmuäratavam tundus kolimine selle planeerimise ajal. Nüüd võib öelda, et kõik läks üle ootuste libedalt, kuigi võtsime endale eesmärgiks kõik tööd enne uude kohta viimist ära puhastada. Töömahtu lisas ka see, et uues kogus ei asu meie tööd riiulis, vaid need on riputatud võrkudele. See tähendab, et igale tööle tuli taha kruvida kaks kinnitusplaati, igale kinnitusplaadile konks. Meil on ligi 6000 raamitud teost, see tähendab, et vaja oli 12 000 plaadikest, igale plaadikesele neli kruvi. Meeletu kruvimine käis, kuid õnneks oli meil ka tublisid abilisi. Tegelikult oli kogu tiim hea. Loodame, et midagi kaduma ei läinud! Kõik riiulite ja kappide sisud, pealsed ning alused said ikka mitu korda üle kontrollitud.
Kogu on juba praegu sellises seisus, et kõik on leitav, ometi on ka pärast kolimist veel omajagu tööd, et iga ese saaks ikka talle kõige sobivama koha ja pakenduse, lõpuks tuleb teha veel kohakataloogid ja alustada inventuuri. Need ongi meie selle aasta tööd.
Oled muuseumi kogude eest vastutanud juba pikka aega. Aga kuidas need kogud ikkagi kujunevad, kuidas otsustakse, mis väärib säilitamist ja mis mitte?
Viimases raamatus, mis Tartu Kunstimuuseumi kohta selle 75. aastapäeval ilmus, tegin kokkuvõtte kogude kujunemisest. Aastate jooksul on see olnud erinev. Muuseumi valikul tehtud ostud, nii nagu see ka praegu toimub, said alguse 1990ndatel. 1995. aastast rahastab neid Eesti Kultuurkapital. 2008. aastast kehtib lausa kokkulepe, et muuseumil on õigus küsida igal aastal kindla summa piirides toetust oma kollektsiooni täiendamiseks.
Muuseumis on ostukomisjon, mille kõik liikmed teevad ettepanekuid. Lõpliku valiku põhjal esitame Kulkale taotluse, kus on täpselt kirjas, millist tööd, miks ja millise hinnaga muuseum soovib osta. Oleme sellise võimaluse eest väga tänulikud. Probleem on vaid selles, et ostusumma on jäänud samaks, mis oli 2008. aastal. Samas ei ole kallimaks läinud mitte ainult leivapäts, vaid ka kunst. Võrreldes varasema ajaga saame selle summa eest osta tunduvalt vähem teoseid.
Endiselt täieneb kogu ka annetuste teel, aga mitte nii jõudsasti kui varasematel aegadel. Seda seetõttu, et kunst on saanud reaalse rahalise väärtuse ja meil on piisavalt aktiivne kunstiturg. Inimestel ei ole enam motivatsiooni kunstiteoseid lihtsalt muuseumile annetada.
Oled koos Tiiu Talvistuga andnud välja mahuka teose Pallasest ja uurinud ka mitmeid pallaslasi eraldi. Sel aastal avatakse muuseumis suur Pallase näitus, kas oled ka sellega seotud olnud?
Ei ole seotud. Meie näitus oli alles kümme aastat tagasi, siis ilmus ka see igavesti suur raamat. Nii lühikese aja järel ei taha kindlasti selle teemaga uuesti tegeleda. Kõik toimub ju ka samades ruumides, mille piirid on liigagi hästi teada. Enam köidaks keskendumine mõnele üksikule autorile. Oma tehtud töödest on mulle vist ikkagi kõige rohkem rahuldust pakkunud Elmar Kitse, Karin Lutsu või Johannes Saali loomingusse süüvimine. Kõigi nende kolme autori puhul olen peale nende mitmekülgse loomingu saanud uurida ka väga huvitavat kirjalikku pärandit päevikute, kirjade ja märkmete näol.
Minu suuremad projektid on valminud koostöös Tiiu Talvistuga. Oleme küll Tiiuga üheealised, aga kui mina muuseumisse tööle asusin, oli tema seal olnud juba pikka aega. Alguses oli ta kindlasti minu innustaja, hiljem kujunes meist hea tiim, vähemalt mina arvan nii. Praeguses uues, väga noores kollektiivis tunnen aeg-ajalt omavahelistest aruteludest puudust. Kuid eks ma siis helistan talle.
Pallas on kui võlusõna ka neile inimestele, kes ehk muust kunstist nii palju ei tea. Ja Tartus on Pallas veel eriliselt oluline. Kuidas arvad, miks see nii on?
Pallas ongi oluline! See on ikkagi esimene kodumaisel kunstiharidusel põhinev kunstikoolkond. Rohkem kui kahe aastakümne jooksul etendas ta meie kunstikultuuris olulist, et mitte öelda peamist rolli. Koolkonna mõjud on tuntavad veel paljude aastakümnete jooksul, mitmel koolkonda kuulunud kunstnikul, nagu Elmar Kits, Lepo Mikko, Aleksander Vardi ja teised, on oluline koht ka 1960. aastate kunstiuuendustes.
Tegelikult algatasid pallaslased ju Tartu Kunstimuuseumi loomise ja nende annetustest kujunes muuseumi alusvara. Praeguseks on muuseumis suurepärane pallaslaste tööde kollektsioon. Oleks väga hea, kui mingit osa sellest võiks kogu aeg näidata. Muuseum vajab hädasti suuremat näitusepinda, kus jaguks ruumi nii uuele kui ka vanale kunstile. Rahul oleks igasugune publik. Pallasliku kunsti nautijad ei jätaks hirmust uue kunsti ees muuseumisse tulemata, siia jõudnuna avastavad nad aga ehk midagi ka kaasaegses kunstis.
1990ndatel tegid näituseid ka väiksemates linnades, näiteks Põlvas, Valgas, Võrus. Praegu tundub jälle olevat moes kunsti väiksematesse kohtadesse viia, aga kuidas sinu projektid alguse said?
Näitused väljaspool maja olid tollal muuseumi tööplaani üks osa. Rohkem viisime neid kohtadesse, kus tegutsesid kohalikud galeriid. Aktiivsemad galeriid tegutsesid sel ajal Viljandis ja Põlvas. Tihtipeale oli nii, et graafikakogu hoidja tegi näituseid graafikast, kui olid maalikogu hoidja, jäid sinu korraldada maalinäitused. Mujal asuvatesse näitusesaalidesse viisime pigem maali, sest graafika puhul pidi enam jälgima valgustingimusi, samuti tuli teha graafikanäituse tööde raamimiseks lisakulutusi.
Omajagu pidasime erinevais paigus ka kunstiloenguid. Olen käinud Põltsamaal, Viljandis, Võrus, loengud on toimunud nii koolides kui ka kohalikes rahvamajades. Tihti jäid need hilja peale ning talvel pimedas võõras kohas bussi oodata, et Tartusse tagasi sõita, ei olnud kuigi meeldiv. Kui need projektid lõppesid, oli päris suur kergendus.
Praeguseks on selline näitusetegevus lõppenud. Tegelikult on kadunud ka galeriid, kuhu muuseum julgeks oma töid saata. Tegemist peab olema ikkagi ainult näituseks mõeldud ruumidega, kus on näitusevalvur, maja peab olema ööpäev läbi valve all jne. Tegelikult on nõuded tervikuna muutunud märksa karmimaks, ka nõuded pakkimisele, transpordile jne.
Aga miks on oluline, et kunst jõuaks ka väiksematesse kohtadesse, et kogu kunst ei oleks Tallinnas, vaid ka näiteks Tartus?
Minu muuseumis töötamise ajal on liialt tihti üles kerkinud küsimus Tartu Kunstimuuseumi vajalikkusest Eesti Kunstimuuseumi kõrval. Plaanid muuseumi kellegagi liita või seda millekski teiseks muuta on kogu aeg õhus olnud. Tegelikult on ju mõlemad vajalikud. Kummalgi on oma unikaalne kunstikogu, mis täiendavad üksteist, oma näituseprogramm ja muidugi oma publik. Kui me ei saagi viia kunsti väiksematesse Lõuna-Eesti paikadesse, sest seal pole näitusesaalides vajalikke tingimusi, siis loodetavasti jõuavad sealsed inimesed Tartusse. On palju vähem tõenäoline, et nad jõuavad alati Tallinna.
Tartu Kunstimuuseumi inimesed on läbi aegade olnud väga suured muuseumi patrioodid. Praeguseks on lahenenud kogude probleem. Tahaks loota, et kunagi tuleb ka Poe tänava hoone, nn kultuurikeskus Tartu kesklinnas, millest on juba pikalt räägitud ja kus asuksid ühe katuse all kunstimuuseum ja linnaraamatukogu. Tartu Kunstimuuseum vajab kiiresti tänapäevaseid näitusesaale, et end rohkem tõestada.
