Loodus

Looduses on saanud sel aastal küll häbematult vähe olla, natuke enda ja looduse ees kohe piinlik. Peab ütlema, et seda ei asenda tegelikult miski. Aga tundub, et popile linnainimesele läheb ka loodus aina rohkem korda ja linnalähedased rabad ja alternatiivsete muusikafestivalide ümbrus ongi natuke juba surnuks armastatud.

Lennudeliirium

Viimase aastaga olen õppinud saavutama üht uut huvitavat seisundit. Kes peavad palju lendama, soovitan proovida. Tuleb leida õige muusikateos, mürasummutavad klapid ja kui lennuk rajal liikuma hakkab, siis mediteerid koos muusikaga ja kui lennuk kõrgustesse jõuab, oled korraks kuskil hoopis mujal.

Laulupidu

Laulupidu oli tänavu küll väga ilus. Viimaste laulude ajal seisin kaameraga dirigendipuldi varjus ja samal ajal, kui tegin tööd, laulsin kaasa, nagu jaksasin. Laulupidu tuleb hoida, et mõned jorsid seda ära ei kaaperdaks.
Foto seeriast "Ansel"

Šostakovitš

Šostakovitši muusika on midagi väga erilist. See saab olla nii ainult tänu tema piinatud loomusele. Ma olen aastaid püüdnud mõista, miks ta sellel julmal ajal selliseid valikuid tegi. Lõpuni ei olegi sellest võimalik aru saada, aga Barnesi „Ajamüra“ lugedes tundub, et Дмитрий Дмитриевич oli ikkagi ka argpüks. Aga kes olen mina, et seda öelda. Igatahes väga inimlik.

Sõbralik ­ignoreerimine

Kui vaatad Piletilevist kõiki neid suveetendusi, festivale ja muid sündmusi ning avastad, et pole ühelegi jõudnud, siis korraks saabub kahetsus ja seejärel tunne, et kuhu aeg küll kaob. Siis aga mõtled korraks, et kas oleks tahtnud midagi teistmoodi teha, ja avastad, et ei oleks! Järelikult see oligi periood, kus tuleb maailma lihtsalt sõbralikult ignoreerida.