See on Kikkase austusavaldus legendaarse fotograafi ja looduskaitsja Ansel Adamsi tööle. Kaheksa aastat kestnud retk viis Eesti fotograafi Ameerika viimastele metsikutele avamaastikele, mida saab nüüd fotode kaudu Pärnus näha. Näitus koosneb kahekümnest suureformaadilisest monokroomsest fotost ning seda saadab Arvo Pärdi teos „My Heart’s in the Highlands“.
Loodus
Looduses on saanud sel aastal küll häbematult vähe olla, natuke enda ja looduse ees kohe piinlik. Peab ütlema, et seda ei asenda tegelikult miski. Aga tundub, et popile linnainimesele läheb ka loodus aina rohkem korda ja linnalähedased rabad ja alternatiivsete muusikafestivalide ümbrus ongi natuke juba surnuks armastatud.
Lennudeliirium
Viimase aastaga olen õppinud saavutama üht uut huvitavat seisundit. Kes peavad palju lendama, soovitan proovida. Tuleb leida õige muusikateos, mürasummutavad klapid ja kui lennuk rajal liikuma hakkab, siis mediteerid koos muusikaga ja kui lennuk kõrgustesse jõuab, oled korraks kuskil hoopis mujal.
Laulupidu
Šostakovitš
Šostakovitši muusika on midagi väga erilist. See saab olla nii ainult tänu tema piinatud loomusele. Ma olen aastaid püüdnud mõista, miks ta sellel julmal ajal selliseid valikuid tegi. Lõpuni ei olegi sellest võimalik aru saada, aga Barnesi „Ajamüra“ lugedes tundub, et Дмитрий Дмитриевич oli ikkagi ka argpüks. Aga kes olen mina, et seda öelda. Igatahes väga inimlik.
Sõbralik ignoreerimine
Kui vaatad Piletilevist kõiki neid suveetendusi, festivale ja muid sündmusi ning avastad, et pole ühelegi jõudnud, siis korraks saabub kahetsus ja seejärel tunne, et kuhu aeg küll kaob. Siis aga mõtled korraks, et kas oleks tahtnud midagi teistmoodi teha, ja avastad, et ei oleks! Järelikult see oligi periood, kus tuleb maailma lihtsalt sõbralikult ignoreerida.