Nopri talu peremees: valitsuse poliitiline tahe maaelu osas on seniolematult suur

Kuidas ääremaal ellu jääda ja linnainimesele peenemaid maitseelamusi pakkuda, teab ehk kõige paremini Nopri talu.

Intervjuu ilmus Eesti Ekspressi ärilisas Magnaat. Usutlus viidi läbi oktoobris.

Samal ajal kui pealinnas räägitakse palgarallist ja inimeste motiveerimisest näiteks lauatennise ja peene kontorisisustusega, ei lähe see kaugemates maakohtades elavatele eestlastele üldse korda. Maal elamine on luksus omaette. Esmalt mõeldes, et luksus on puhas õhk ja privaatsus. Tegelikult tuleb luksuse all mõista, et maakas olemine ise on vaid rikaste pärusmaa. Kui teed on korrast ära ja lapsed on vaja 15 kilomeetri kaugusele kooli ja abikaasa tööle viia, siis tuleb investeerida kallimat sorti autosse, mis esimese kruusatee peal otsi ei anna. Ent näiteid jagub küllaga veel.

Mõeldes edukatest ettevõtetest, kiputakse ikka juurdlema mõne IT-valdkonna firma üle, ent sel korral peame edukaks ettevõtteks hoopis vana head maa soola – Nopri talu. Maailma ja Eestigi mõistes pisikest piimafirmat, mis asub just selles ääremaa piirkonnas, mida tänane koalitsioon oma lubadustes kaitseb. Nopri talu asub Võrumaal, Vastseliina kihelkonnas, seal, kus Eesti, Läti ja Venemaa piir kokku saavad. Selle juht Tiit Niilo on tagasihoidlik ja arvab esiti, et eduka ettevõtjaga rääkimiseks on ajakirjanik vist küll valesse kohta pöördunud. Ent ta eksib. Seal kolme riigi ühinemispunktis ellu jääda ja tipptasemel kulinaariat igasse suuremasse poodi saata pole lihtne ülesanne.

Kuidas te maal üldse ellu jääte, mõnikümmend aastat tagasi müüs enamik maainimesi oma lehmad maha, teie hakkasite siis (21 aastat tagasi) oma karja hoopis kasvatama?

Kallistan oma naist selle eest. Ja kõiki seitsme põlvkonna taluperemeeste naisi.

Kas siis kogu Nopri edu saladuseks on hoopistükkis varju hoidnud abikaasa Vilve? Mis on siis need tema trikid, millega maal ettevõtlust üleval hoida?

Tema oskab kaine maanaise pilguga erinevaid olukordi hinnata. Nagu perenaised ikka panevad kokku tükikestest kogu mosaiigi, leiavad selle tasakaalupunkti. Eks ta on see konservatiivne tiib ka kindlasti.

Põllumajandus ei ole just miski, millega tänapäeval tegeleda tahetakse. Te ei ole mõelnud, et müüks lehmad maha?

Eks aegade vältel on värelusi ikka olnud. Vastuvoolu ei suuda keegi pikalt ujuda. Olgu juured kui sügaval tahes. Eks needsamad juhused, mis selle talu siin on andnud, mängivad oma rolli.

Kui vanaisa kolhoosistatud talu koos varaga 1993. aastal tagasi sai, siis ei jätkanud paljud. Tänaseks on neid, kes lüpsikarja peavad, jäänud alla tuhande. Neid, kes lubavad ennast kontrollida, on alla 600. See, et Nopri piimafarm on elus nendes karmides tingimustes, nagu täna selles Euroopa tagumises ääres, on ainult juhus. 21 aastat tagasi, kui farmi pärisin, ei olnud see mitte teadlik otsus, vaid hädavajadus ja juhus. Tolleaegsed valikud olid ikka pigem kõike muud kui vabatahtlikud. Paarisaja lüpsilehma pidamine ja toorpiima suurtööstusse müümine ei oleks meid alles hoidnud.