Metronomy muusika on alati häid lugusid pajatanud ja seda teeb ka nende kuues album. Peamine vahe varasemate kauamängivatega on, et „Metronomy Forever“ oleks justkui kahe erineva albumi materjalidest kokku pandud, mis jätab küsitava mulje. Kuid seda kahetisust aitavad kokku miksida psühhedeelse maiguga kontseptuaalsed lühi-vahepalad. See pole nende pikim album, kuid oma seitsmeteist looga suudavad nad briti indie- ja sündipopiikoonina järjekordse maamärgi muusikalukku jätta. Prantsuse plaadifirmale omaselt kuuleb siin ka teatavat toorest diskoproduktsiooni (vt The Rapture „Echoes“), millele James Murphy kunagi oma õnnistuse andis. Üks selline näide on Jamie Snelli miksitud „Lying Low“, mille katkematu tantsubiit, kõditav basskitarr ja acid-sünt eluks vajalikku jõudu annab.

Siinkohal tuleb tunnistada, et see album ennast esimese korraga ei ava, pigem jätab pealiskaudse mulje. Aga mida enam kuulata, eriti füüsiliselt kandjalt, näiteks lugu „Forever is a Long Time“, saab selgeks, et muusika on elu. Sarnasel emotsionaalselt laetud sammul astub ka diskoballaad „The ­Light“, kus Joseph Mount laulab „Help me feel, Help me feel alright. Bury me, bury me alive“. Seda meeleolu ei saa sõnadesse panna, peate ise kuulama.

Plaadil lööb kaasa ka prantsuse vanameister Mr. Oizo, kelle Flat Ericu „Flat Beati“ vist kõik 90ndate lõpust mäletavad. „Sex ­Emoji“ on tema produtseeritud ja see konstateerib fakti, et Euroopas oskavad ainult prantslased eriti fankit ja seksapiilselt elujõulist poppi teha, sest nii on.