Kultuuriteadlik siseturist külastab Paldiskis tingimata skulptor Amandus Adamsoni majamuuseumi. Tilluke majake, millel on veel tillukesem trepp, seda imet tahaks näha! Kuid oh häda – ehkki veebikülg lubas, et muuseum on lahti kella kuueni, on teadetetahvlil prinditud paberileht: erandkorras täna avatud kella viieni. Hoovivärav kenasse aeda on suletud. Pöördume pettunult tagasi ja suundume Püha Georgi kiriku poole. 18. sajandi lõpul ehitatud paekivist kirik trotsib kogu oma jässaka olekuga nii terashalli merd, tuuleiile kui otse selle kõrval asuvat sadamaala ümbritsevale piirdele tõmmatud okastraati.
Et pimedus ja tuuleiilid hakkavad võimust võtma, siis tuleb kiirustada Paldiski, vabandust Pakri tuletorni poole, mille tipust avanevat vaadet lubatakse nautida kuni kella kuueni õhtul. Tuletorni ümber on kena aiake ja aiakeses majake, ilmselt piletikassa. Värava juures seisab motorollerike, võtmed ees. Hooviväravake on aga lukustatud ning teisel pool aeda seisab muhe vene mees. Tahame tuletorni vaadata! Noo, muheleb mees, see on meil ainult kella kuueni lahti! Aga veerand tundi on ju veel aega! Mees kohmetub natuke, sellist häbematust ta ilmselt ei oodanud. Miks teil värav lukus on? Noo, kui tornis on külalised, siis paneme ikka lukku! Hakkame nüüd tegutsema siis, aeg jookseb! No oodake, ma küsin, pomiseb mees ja läheb majakesse. Sealt väljub silmini tõmmatud kapuutsiga tusane nooruk. Pärast lühikest vaidlemist hoovivärav avatakse. Majakeses näitab noormees kogu oma olemisega, et külalised ei ole siia oodatud. Sahtlid pauguvad, kostab vihast sisinat. Algab piletite ostmine. Ei, kaardiga ei saa, käratab ta ja virutab sahtli pauguga kinni. Sularaha muidugi ei ole, aga... miks ei saa kaardiga? Sest internetti pole! Laual on tahvelarvuti, järelikult töötab see üle mobiilivõrgu. Võtan oma telefoni välja ja vaatan. Mis jutt see on, et internetti ei ole – kui on mobiiliside, siis on teil ka internet olemas! Nooruk paugutab sahtlitega ja võtab pangakaardi vastu. Makse õnnestub nagu muiste. Koos piletite ulatamisega kõlab käsklus: Aega on jäänud kuus minutit!
Rõõmsalt tormame tuletorni poole. Algab võidujooks ajaga, kuigi kes meid sealt tipust ikka vägisi alla tooma tuleb... Eestlane on siiski kuulekas. Mööda spiraaltreppi üles joostes hakkab meenuma, et torni kõrgus on 52 meetrit. Varsti muutub trepijooks trepikõnniks, ja vihaseks võitluseks tuimade jalgadega iga trepiastme nimel.
Vaade torni tipust on sünge ja majesteetlik. Allatulek sujub lihtsamalt kui tõusmine. Ime küll, kuid õnnestuski kuue minutiga poolesaja meetri kõrguse tuletorni tipus ära käia! Sport ja ilu – siseturism oma parimal kujul!
