Uputuse apokalüptika pole ühekordne hitt, vaid hooaja mood. Ka Eesti Ekspress avaldas läinud nädalal samateemalise tõlkeloo Guardianist, mida ehtis suur pilt vee alla jäänud Miamist. Päev hiljem trumpas kõik eelneva üle Delfi, mis kujutas vee alla mattumas suuremat osa maailma rannikualadest, muu hulgas jäävat hiigellainete alla nii London kui ka New York.

Teema on muidugi juba ammu väljunud ajalehtede külgedelt. Need pole enam lihtsalt pealkirjad ja Hollywoodi katastrooffilmid, vaid tõsiste inimeste tõsised jutud. Näiteks kaks nädalat tagasi toimus Eesti Teaduste Akadeemias üritus, kus arutati põlevkiviõli rafineerimise tehase rajamise plaane Ida-Virumaale. Ühe keskkonnakaitsja vastuväide tehasele kõlas: ei saa teha, sest Aasia jääb vee alla ja sajad miljonid inimesed upuvad.

Selge. Globaalne soojenemine. Jää ja lumi sulavad. Merevesi tõuseb. Linnad ja rannikud jäävad mere alla. Sajad miljonid hukkuvad või põgenevad. Eksistentsiaalne katastroof.

Esimene asi, mida selle peale öelda: jumal tänatud, et 13. sajandi hollandlased ei lugenud New York ­Timesi. Nemad, lollikesed ehitasid kõblaste ja labidatega sadu kilomeetreid tamme ja kaldakindlustusi.