Üksindust on nimetatud 21. sajandi epideemiaks: mida rohkem isiklikke vabadusi, seda rohkem individualismi, aga seda rohkem ka üksindust ja üksildust.

Teeme terminoloogiliselt klaariks: üksindus võib olla ruumiline, võib olla ka teadlik valik mitte kontakteeruda, üksildus on aga emotsionaalne seisund, tihtipeale (aga mitte alati) hingevalu tekitav isoleerituse tunne. See võib vaevata vanadekodude asukaid, aga ka oma toas konutavaid teismelisi, üksildasi uitajaid leiab igas sotsiaalses grupis, soost, vanusest ja rahakoti paksusest sõltumata.