Matsini uus romaan on kergesti loetav, tempokas ja fantaasiaküllane. Tõsi, n-ö pealisülesannet ehk seda ideed, mis peaks pärast raamatu läbilugemist kõlama jääma, vähemalt minul ei tekkinud. Tööriistakast on Matsinil hästi sisse töötatud, kuid sellist jõulist tervikut nagu „Gogoli disko“ (2015) või „Sinine kaardivägi“ (2013) seekord ei sündinud. Aga pole hullu, pole hullu, nagu ütles psühhiaater, kui märkas, et hullud olid palatist põgenenud. Küll Matsin järgmises raamatus lugejaid jälle üllatab.