Juuksed sassis, silmis kannatajahelk ja lõua all paaripäevane habemeoras nagu pärisorjuse kaotamise eelsel talupojal – sellisena ma toimetuse ühevärvilise seina ääres seisan, kuid see pole mahalaskmine, mis mind kroonilise artiklitega hilinemise pärast ootab. Ei, ma tõstan ise käe ja teen endast mobiiliga järjekordse klõpsu. Juba kaks selfit on fotosid ülevaatav robot veebilehel evisa.kmid.ru pirtsutades välja praakinud, sest esimene kord on foto tehtud liiga kaugelt, siis on jällegi sassis soengu tõttu pea liiga suur. Kuid kolmas katse läheb õnneks. Ka viisaankeet on lihtne – ainsana urgitsevad veidike küsimused võimalike pseudonüümide ning neiupõlve- ja kiriklike nimede osas ning Venemaa avarustes elada võivate sugulaste osas –, raha ei taheta sentigi ning neli päeva hiljem potsatab postkasti teade paljutõotava pealkirjaga „e-visa notification“. Järgmise kuu jooksul võin korra sõita Venemaale, täpsemalt Leningradi oblastisse, mille piires alates oktoobrist uudne e-viisa reisida lubab. Oblast on tohutu – ligikaudu kahe Eesti suurusena laiub ta lõunas peaaegu Novgorodini, kirdes Onega järveni –, kuid nagu ilmselt enamikku huvilisi tõmbab mind siiski tema (ja Läänemere ranniku) suurim linn Peterburi.