Miskipärast olen ma Peterburi alati sattunud talvel. Sellisena on ta mällu jäänud – jäine metropol oma tohutute prospektide, mustava taeva ja lõikava tuulega, mis tundub pigem ingellik kui inimlik – ning seegi kord tundub pakane muutuvat kohe veidike näpistavamaks, kui buss üle Narva jõe Sõpruse silla veereb.