Enamik inimesi, kellega olen rääkinud, toetavad pigem versiooni, et Järvik ei ole südames pahatahtlik, aga ta lihtsalt ei saanud hakkama. Et astus ametisse, millest võimed, kogemus ja teadmised üle ei käinud. Kirjutas alla kirjadele, mida ise polnud koostanud ega läbi lugenud. Ei tundnud inimesi ega mõistnud põllumajandusteemasid. Langes nõunike mõju alla ja rapsis läbi mõtlemata siia-sinna.

Muidugi ei saa lõplikult kõrvale lükata ka teist versiooni.

Kõige karjuvam näide on Järviku eksnõuniku Urmas Arumäe ümber toimuv. Isegi kui väita, et midagi pole ju tõestatud ja ametlikku süüdistust pole esitatud (umbes niimoodi kaitses EKRE esimees Mart Helme esmaspäevasel pressikonverentsil Järviku ja Arumäe suhteid), siis huvide konflikt on lapselegi selge. Arumäe kaitses advokaadina ühte ettevõtjat PRIA vastu ja samal ajal ministri nõunikuna nõustas ministrit PRIAt kottima.

Mart Järvik oli kuusteist aastat Järvakandi vallavanem. Kui Järvakandi lõpuks suurema Kehtna vallaga liitus, sai Kehtna päranduseks võlad, mida klaarida. Teatud mõttes tüüpiline pisivalla lugu, kus väheneva rahvastiku tõttu kuivasid aega-mööda kokku valla tulud. Selle asemel, et teha resoluutseid reforme, üritati Järviku poolt kummi venitada, pead liiva alla peita ja teeselda, et ollakse üks suur asula.

Väikeses kohas vohab onupojapoliitika.