Ka halvimas olukorras on võimalik leida midagi positiivset. Antud juhul oleme tänu USA sanktsioonidele Huawei vastu hakanud oluliselt rohkem rääkima küberturvalisusest ja Euroopa digitaalsest suveräänsusest. Kuid oluline on see, et jääksime oma diskussioonis faktipõhiseks. Praeguses poliitiliselt erakordselt laetud õhkkonnas on kerge eksida lihtsustustesse, mis reaalsuses meie küberturvalisust kuidagi ei tõsta.

Näiteks viitas Jaak Laineste eelmises Ekspressis avaldatud intervjuus potentsiaalsele ohule, mida Huawei endast võiks kujutada, kuid mingisugust faktipõhist argumentatsiooni oli keeruline leida. Ühest küljest väidab Laineste riskidele, mis kaasnevad 4G võrkudega, kus Huawei juba on maailma suurim tarnija. Detsembri keskel täitub esimese avaliku 4G võrgu kasutuselevõtmisest 10 aastat ning selle aja jooksul pole Huawei tehnoloogia põhjustanud ühtki tõsisemat turvaintsidenti. Miks arvab Laineste, et see oht on kuidagi reaalsem juba oma olemuselt oluliselt turvalisemate 5G võrkude puhul?

Huawei on olnud oma päritolumaa tõttu alati kõrgendatud tähelepanu all ning erakordselt täpne ja põhjalik nii siseriiklike kui ka näiteks EL-i regulatsioonide järgmisel.

Tegelikult on absurdsevõitu olukord, kus USA kaliibriga suurriik on oma vaenlasena defineerinud ühe konkreetse eraettevõtte, süüdistades Huaweid ilma igasuguse tõendusmaterjalita spionaažis. Ühendriikide ekspordikeeld teenib ainult ühte eesmärki: kahjustada Hiina ettevõtte mainet tulenevalt selle päritoluriigist. Keeruline on mõista, kes ja kuidas sellest võidab. Antud juhul saavad kahjustada kõigi osapoolte huvid, alustades Huaweist ja lõpetades USA kohalike alltöövõtjatega. Ning loomulikult on see globaalses mastaabis löök vabakaubandusele, investeeringutele ning tarbijate usaldusele.

USA enda tehnoloogiaettevõtted on globaalses konkurentsis vähemalt 5G võrkude küsimuses maha jäänud ning nende administratsiooni loogika on see, et konkurentide nõrgestamisega on võimalik tagada oma ettevõtetele mingisugune konkurentsieelis. Ja selles emotsionaalses debatis on lihtne laskuda küsimustesse stiilis „kui me oleme Huawei juba oma õuele lasknud, siis takistab neid valguskartvaid tegevusi tegemast sisuliselt üksnes äriline kokkulepe ja usaldus. Kas me üldse saame neid usaldada?“ (J. Laineste, Ekspress 20 nov. 2019).

Sisuline vastus retoorilisele küsimusele on jah, Huaweid saab usaldada, sest partnerlussuhted baseeruvadki „üksnes“ ärilisel kokkuleppel ja usaldusel. Alati ja kõikjal. Nagu eelpool mainitud, pole Huawei andnud mingit põhjust oma usaldusväärsuses siiani kahelda. Ühtlasi on ka härra Laineste kindlasti teadlik, et meie äris baseerubki kõik usaldusväärsusel ning turvalisusel. Seega on Huawei äritegevuse seisukohast turvalisus ning usaldusväärsus mitte sõnakõlksud vaid eksistentsiaalse tähtsusega.

Huawei pole oma tipptasemel 5G võrguga taotlenud ühelgi turul oma infrastruktuurile ainuõigust, vaid oleme võtnud eesmärgiks vastutustundliku arengu kus kaasatud on erinevad osapooled. Lisaks on Huawei olnud oma päritolumaa tõttu alati kõrgendatud tähelepanu all ning erakordselt täpne ja põhjalik nii siseriiklike kui ka näiteks EL-i regulatsioonide järgmisel. Ükskõik kus turul me ka ei opereeriks, kohalduvad meile seal siseriiklikud seadused ja reeglid. Ning ilmselgelt läheks nende vastu eksimine Huaweile maksma oluliselt enam kui vaid üks turg või leping. Nagu usaldus ja turvalisus, pole ka läbipaistvus Huawei jaoks sõnakõlks – meie Brüsseli küberturbekeskus on avatud kõigile ametnikele, ettevõtetele ja ka ajakirjanikele, kes soovivad seal meie koodi testida. Sellist võimalust ei paku mitte ükski teine võrguoperaator. Oleme selle kutse edastanud ka Eesti ametiasutustele ning kordan seda üleskutset ka siinkohal. Tulge testige, kontrollige ning räägime tehnoloogiast ja faktidest, ilma vahuta.

Kaubandussõda ning küberturvalisuse politiseerimine ainult nõrgendab võrkude turvalisust, kui fakti- ja standardipõhine diskussioon seevastu võiks pakkuda reaalseid lahendusi. Eesti teadmus ja kogemus küberturvalisuse valdkonnas on globaalselt tuntud ning Huawei oleks kindlasti valmis Eesti riigiasutuste ning ettevõtetega koostööd tegema, et küberturvalisust veelgi arendada.

Laiem probleem, mille praegune USA kaubandussõda teravalt esile tõstab, on küsimus Euroopa digitaalsest autonoomiast. Hetkel oleme olukorras, kus meie sõltuvus välistest digitaalsetest infrastruktuuridest ja operatsioonisüsteemidest ainult kasvab ning alternatiive leidub üha vähem. Kindlasti pole EL-i huvides soodustada USA küber- ja IKT monopoli laienemist, sest see ohustab siinsete riikide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning võib osutuda valusaks löögiks tavatarbijatele, kelle valikuvõimalused kahanevad ning kulutused teenustele kasvavad.