Oleme sisenenud õndsasse advendiaega, kus rahu katab maa, küünalde valguskumas täituvad meie südamed rõõmu ja ootusega ning … hulluks minemise äärel arstitudengitel on üks arvestus ja kontrolltöö teise otsa!

Peaaegu iga päev on mingi kontrolltöö, arvestus või muu enneaegset vananemist põhjustav katsumus.

Hullud päevad algasid eelmisel nädalal, kui meil oli meditsiinilise keemia kontrolltöö (pH arvutused, jändamine lahustega, hüdrolüüs, osmootne rõhk ja muu). Ja kukkusime kolinal läbi – välja arvatud kõige targemad, andekamad ja kaunimad meie hulgast, kes said hea hinde. Vähem andekatel (nagu mina), kel kõvem pea ja pikemad kaablid, ongi elus kõik raskem. Sama tulemus tuleb suurema tööga (ühik J). Rohkem higi, verd ja pisaraid.

Pärast keemiat vastasime sel teisipäeval seede- ja hingamiselundeid. Kogu komplekt huultest kuni pärakuni. Mitte ainult organid, vaid ka nende osad viimase kui detailini – piltlikult öeldes mao sisemise limaskesta ühe silmaga nähtamatu küberiku väiksema vennani.

Orienteerumine pimeda kõhuõõne labürindis pidi olema laitmatu.

Kes kus paikneb, kes on mille ees, taga, peal, all. Võõrkeeles, kuigi meil siin ladina keel ehk ongi emakeel. Kirjalik test, pluss vastamine laiba juures. Kokkuvõttes läks libedasti, aga üks küsimus jäi õhku: meil on kõigil pärasooles väikesed nn takistusraja elemendid, mis pidurdavad fekaalide hoogu. Neid nimetatakse Kohlrauschi kurdudeks. Aga kui õnnelik ikkagi on see härra Kohlrausch (ja tema suguvõsa), et evolutsioon on ehitanud meile kõigile temanimelised asjad niisugusesse pimedasse, intiimsesse ja ebapopulaarsesse paika nagu tagumik? Hüpoteetiliselt mõeldes, kui kusagil inimese sees peaksid olema minunimelised asjad, siis eelistaksin, et nad paikneksid nabast kõrgemal või reitest allpool.
JACKPOT: Toivole sattus histoloogia testil kirjeldamiseks vana tuttav konna persenärv, mis jäi talle juba praktikumist eluks ajaks meelde.

Järgmisena tuli histoloogia, kus pidime ära tundma mikroskoobi all erinevaid kudesid. Siin tõmbasin jackpot’i: mulle sattus kirjeldamiseks vana tuttav konna persenärv, mis jäi mulle juba praktikumist eluks ajaks meelde! Veel lõigati meie pärast seibideks vähemalt üks sabakonn aksolotl, üks kass, üks rott ja veel mõned armsad koduloomad.

Reedel oli üldfüüsika kontrolltöö. Kaks lehekülge tihkelt täis valemeid. Newton, Coulomb, Bernoulli, Joule ja Lenz – igal mehel oma valem või kaks. Töö läks enam-vähem rahuldavalt, aga ärge pahandage, selline teooriast nõretav füüsika on minu hinnangul tuim ja kiretu nagu Tallinna Kaubamaja meestemoe värvivalik. Sama vähe erutav nagu näts, mida sa närid juba hommikust saati ja mis on maitse ammu minetanud.

See on aeg, kus enam ei ole vahet, kas on päev või öö – me õpime kogu aeg. Sest õppimine on elamise ja hingamise sünonüüm. Aeg, kus iga professor nii armsasti ja salakavalalt naeratab, eeldades, et oleme terve semestri keskendunud just tema ainele. Aeg, kus korralikult välja magatud öö on muutunud naiivseks helesiniseks unistuseks. Kus olelusvõitlus paneb asjad paika ja kus haigeks jääda ei tohi, muidu jääd lahinguväljale vaenlase sõdurisaapa tallata. Aeg, kus meditsiin pulbitseb meie soontes nagu adrenaliin.

Uuel nädalal ootavad ees hindamised bioloogias, elustamispraktikas, kolloidkeemias, siis analüütilises keemias (keemia on nagu mitme peaga lohe: ühe raiud maha, kaks tuleb juurde), jõuluks peame selgeks saama juba neerud, emaka, peenise ja muud urogenitaalinstrumendid. Laibakumis oli keegi juba tudengite ette toonud täiesti ehtsa pikkupidi pooleks lõigatud peenise. Meil on seal palju ehtsaid asju. Laibakum on nagu üks imede maa.

Ühes kausis kellegi ristipidi giljotineeritud pea (nii kaunis, et kammi või juuksed ära), teises kellegi keel koos poole lõuaga, soolikad, maokotike, kopsud-maksad, üks peenis, muud jupid. Mõned inimesed lebavad ka kilekottides, nagu oleksid just saabunud väsitavatelt õudusfilmi võtetelt. Varsti hakkan isegi stsenaariumi kirjutama, kuidas kõik need asjad seal laibakumis õhtul, pärast seda kui valvur ukse lukku keerab, üles ärkavad, formaliiniämbritest välja ronivad, pusletükkide haaval inimesteks kombineeruvad ja kuidas need inimesed seal siis rõõmsalt kabet mängima ja kibuvitsateed jooma asuvad. Salaelu umbes nagu animafilmis „Toy Story“.

Kui tahame minna peldikusse number kahte tegema, siis ütleme, et läheme defekatsioonile.

Jah, alma mater (toitev ema) nuumab meid, väikesi vasikaid, rammusa sooja piimaga. Ma usun, et mul päriselt on aju ruumala kasvanud. Mu isa ka imestab, et me lähme seal Tartus ikka kole targaks kätte.

Kui tahame minna peldikusse number kahte tegema, siis ütleme, et läheme defekatsioonile: et rectus abdominis’e kontraktsiooniga põhjustada käärsoolest algav peristaltiline kontraktsioonilaine (toimib eriti hästi sissehingamisfaasis ja suletud häälepiluga!).

Aga samuti teame, et luksumine on sissehingamisrefleks koos diafragma ootamatu kontraktsiooniga, mil kõrikitsuse järsul sulgumisel tekib omapärane häälitsus.

Et haigutamine on tahtmatu sügav ja aeglane sissehingamisrefleks, kui suu, nina ja häälepilu on laialt avatud – tekib sageli organismi väsimuse ja tüdimuse korral.

Et vananemine päästab meid kiljumisest (kiljumise kuulmisest), sest vananedes me enam kõrgemaid helisid ei kuule.

Et rakk on hämmastavalt sarnane inimesega: inimene, kellega keegi ei suhtle, tunneb end ebavajalikuna. Samuti rakk. Suitsiidid on teemaks mõlemas maailmas.

Et see, mida me sööme, ei olene meie enda eelistustest või otsustest, vaid tegelikult hoopis sellest, milliseid soove või nõudmisi esitab meie sees elav bakterikoloonia (baktereid on inimeses rohkem kui rakke!).

Et pikematel inimestel on lühematega võrreldes rohkem rakke, aga paksematel peenematega võrreldes ei ole nii palju rohkem.

Et inimene saab küll poest osta aerosoolpudelis feromoone (tavaliselt loomade poolt keskkonda eritatavaid bioloogilisi signaalaineid, mis peaksid tegema ta liigikaaslaste silmis kütkestavamaks), kuid mingit mõju neil Homo sapiens’ide liigis pole. Sotsiaalset ega seksuaalset käitumist nad ei muuda. Jahile minnes võite kasutada.

Täna kuulsime, et (kui enamikus asjades on naised meestest üle, siis) ühes asjas on mehed naistest kaugemale jõudnud: suguelundite ehituses. Milline konstruktsioon! Milline arhitektuur!

Veel laibakumist rääkides, meil on tõeline privileeg õppida anatoomiat päris (surnud) inimeste peal. Paljudes maailma paikades õpitakse selles mõttes ujumist kuival maal. Kittel selga, kummikindad ja pintsetid kätte, laiba „kõhuõõnekaas” pealt ära ja aktiivselt asja kallale.

Ent siin on veel üks positiivne moment: tervislik toitumine. Mida rohkem laipades ja nende varuosades tuhlad ja õpid, seda vähem armastad pikkapoissi, viinereid, kaelakarbonaadi ja muud säärast. Ja seda sümpaatsem on veganlus. Õpid kaks tundi laibakumis siseelundeid ja pool nädalat küsid restoranis ainult kala ja köögivilju – seda kõike, mis on tervislikum. Vähem rasva, rohkem oomega-rasvhappeid jm.

Nii et ilm soosib küll talveunne jäämist, aga me ei alistu. Kui vaja, nutan patja, kui vaja, õpin vere ninast välja. Raskused on selleks, et neid ületada. Kaugel see kevadki enam on…

Päkapikud juba käivad. Tuppa toome jõulupuu, või siis hoopis bronhiaalpuu. Olge terved, sest tervis on kalleim vara.

PS. Olen mõelnud, et peaksin otsima erialast tööd. Kas keegi sooviks tööle võtta arsti, kes veel eriti midagi ei oska, aga on kiire õppija ja osav klaviatuuridega? Seni jätkan ajakirjanikutööd. Inimesed, kirjutage oma kogemustest meditsiini ja arstidega toivo@ekspress.ee.

PPS. Oleksin täna tegelikult tahtnud kirjutada pikalt ja lopsakalt ühest silmi avavast meditsiinialasest elamusest, mis tuletas mulle meelde lapsepõlve vanaema juures: mängud, laudaloomad, sõnnikuhark, kodune seatapp. Aga ma olen andnud kolm tilka verd, et ma sellest ei kirjuta.