Küüniline hipsterivinüül ehk räpimadu progressiivide soojal rinnal

(:) kivisildnik kuulas Eesti räpptekstide kogumikku ja leidis, et enamik sellest on harrastuslik põhjamuda.

Ma ei tea küll kedagi, kes räppi kuulaks, ega ka ühtki räpparit, keda ma kuulata tahaksin, välja arvatud Maarjamaa mees Abraham, kelle loomingut ma paraku värskelt tekstivinüülilt ei leidnud. Ja ütleme ausalt, minu huvi selle kogumiku vastu langes sügavale miinusesse. Lisaks piinlik asjaolu, et räppluuletaja Mai Angerjärve ka ei ole, võib-olla on nad liiga kallid artistid popsliku Kultuurkapitali jaoks? Ma ei näe adekvaatset tulemust. Ma ei näe tippe.

Fakt on see, et ka kõige nilbemat räppi kuulatakse, seega pole jutuks oleva helikandja juures oluline mitte teksti kvaliteet, vaid žanrimääratlus ja meediatüüp – küüniline hipsterivinüül. Hipsterit on lihtne püüda, riputa käntsakas vinüüli õnge otsa ja kotis ta ongi. Mida on üldse hipsterid maailmale andnud, selle küsimuse jätan ma filosoofide ja patoloogide otsustada.