Iseenesest võiks ju see sisututvustus olla üsna paljulubav, aga järgneb täiesti tavaline kodanlik prantsuse farss, kus arutatakse tundelise ülemängimise foonil luksusliku õhtusöögilaua taga triviaalsusi. Rikastel on vaba voli olla „eks­tsentriline“ (sest maailma mured neid ei puuduta, ainult enda omad), ja vähenõudlikum vaataja saab sellest kätte oma heaolu-vuajerismi rahulduse umbes samal moel nagu kallist moeajakirja ostes. Ja teate mis: tõde ei pruugi üldse olla ühene, vaid võib tähendada mitut asja.

Ma mõistan, et igaüks tahaks elus korra teha klassikalist prantsuse filmi klassikaliste prantsuse näitlejatega, aga muust kultuurist tulles võib tulemus olla üsna küsitav. Ei saanud sellega hakkama Asghar Farhadi ega Ilmar Raag, ega saa ka Kore-eda, kelle Jaapanis tehtud filmide tundlikkus ja nüansseeritus on siin lihtsalt baguette’iga siledaks lükatud. Tundub, et see „vana hea prantsuse kultuur“ suudab tasalülitada iga väljastpoolt tulnud originaalsema keelekasutuse, sest Kore-eda enda maailmast on siin säilinud ehk põhimotiiv – laias laastus perekond –, aga kõik muu on juba see „tüüpiline prantsuse film“, mida võiks Kore-eda asemel teha sama hästi ükskõik kes. Loodan, et Kore-eda armuafäär vana maailmaga leiab oma lõpu ja me näeme varsti taas mõnd tema tundlikku ja suurepärast Jaapani filmi, nagu „Poevargad“ (2018), „Keegi ei tea“ (2004) või „Nagu isa, nõnda poeg“ (2013).

Kinodes alates 27. detsembrist.