Teisipäeval, 15. septembril 1981, uue kooliaasta esimesel päeval pöördus Ursula Herrmann koolist tagasi oma Echingis asuvasse koju. Ursula, kes oli pere neljast lapsest noorim, harjutas koos vanima venna Michaeliga klaverit ja suundus siis hilisel pärastlõunal Schondorfi võimlemistundi, sõites rattaga mööda metsa läbivat järveäärset rada. Kui võimlemistund lõppes, läks ta Schondorfis oma tädi juurde, kus sõi õhtust. Kell 19.20 helistas Ursula ema ja teatas, et tüdruk peab nüüd koju tulema. Varjud venisid üha pikemaks, kuid väljas oli veel valge. Pealegi võttis kojusõit rattaga vaid kümme minutit.

Pool tundi hiljem polnud tüdrukut ikka veel kodus. Ema helistas uuesti tädile, kes ütles, et Ursula oli lahkunud 25 minutit tagasi. Mõlemad mõistsid kohe, et midagi on valesti. Ursula isa tormas Echingist metsa, tüdruku onu Schondorfist samuti. Nad said kokku järveraja keskel. Hõiked „Ursula!“ kaikusid üle hämarduva metsa, kuid vastust ei tulnud.

Tunni jooksul liitusid otsinguga naabrid, politsei ja tuletõrjujad, kelle taskulampide valgusvihud järvepinda kammisid ja nägid kurja vaeva metsa tihedast alustaimestikust läbi murdmisega. Kesköö paiku – vahepeal oli sadama hakanud – juhtis üks jäljekoertest oma peremehe järvest eemale võssa. Seal, 20 meetri kaugusel rajast, lebas Ursula punane ratas. Aga tüdrukut ennast polnud kuskil.