Mats minevikust: armuhulluses naine andis pühade ajal mehele kohtusaalis vastu lõugu
Aasta viimastel päevadel 1929 astus Tallinnas kohtu ette Helene K, kel tuli õigusemõistjatele aru anda korraga kahes süüasjas. Teist nii kättemaksuhimulist naist oli raske leida, iseloomustati Helenet ajakirjanduses. Peagi nägi ka kohtunik, et sellel naisel vihapidamise alal võistlejat polnud. Helene mõisteti mõlemas asjas süüdi ja talle määrati karistuseks 25kroonine rahatrahv ehk viis päeva aresti. Kohe pärast otsuse väljakuulutamist virutas Helene otse kohtulaua ees hoobi näkku oma vihaalusele Eduard K-le, kes esines kohtus tunnistajana.
„Kerge karistus, naeruväärt kerge nende valupäevade kõrval, mida Helene K. viha ning kiusu pärast on pidanud nägema Eduard K., kes kohtu eeski kangelt naiselt sai hoobi. Kuid Eduardile see hoop oli tühine kõige selle kõrval, millega Helene oli „õnnistanud“ teda juba varem,“ kirjeldas Päevaleht. Miks vihkas Helene nii meeletult vaikse ja rahuliku olemisega Eduardi?
Põhjus oli armukadedus.
Eduard oli neljakümnele lähenev ministeeriumiametnik, kes pealinna kolides üüris toa Helene juures. Nähes, et tegu on vanapoisiga, hakkas Helene talle kohe oma suurest suguseltsist kaasat otsima. Ent kui Eduard vedu ei võtnud, hakkas kolme lapse ema Helene ise armuõnge viskama. Naise abikaasa lahkus seepeale koos lastega kodust, ka Eduard kolis armuvalus korteriperenaise juurest ära, lootes, et saab nüüd rahu. Aga ei saanud.
Helene läks raevu, ähvardas avalikult. „Käskis Eduardil osta valmis kasti aknaklaasi, et küll tema juba jõuab neid loopida sisse. Vahest Eduard varitses, nägi küll, kes tuli ja viskas kivi ta aknasse, aga märatsejat ta tabada ka ei julgenud, kuna oli sihvatatud soolhapetki,“ kirjeldas Päevaleht.
Siis aga Eduard abiellus... ja seepeale läks tõeline põrgu lahti. „Kive sadas ta aknasse kui rahet. Eduardist sai väljaõppinud klaasisepp oma koduse praktika varal.“
Akende lõhkumise eest Tatari tänaval Helene kohtu alla läkski. Ja kui ta esimeses asjas süüdi mõisteti, virutas naine Eduardile hoobi näkku. Kordnik kõrvaldas seepeale riiaka kohtualuse saalist ning teist süüasja arutati juba tagaselja. Helene aga toimetati samal ajal politseisse. „Annaksin talle veelgi!“ seletas ta seal. Kui Helene kohtumajja tagasi jõudis, oli teise asja arutamine lõppjärgus ning Eduardki juba lahkunud. Punetava näoga Helene küsis ärritunult: „Kas läks juba ära?“ Kuuldes, et meest enam seal pole, ohkas ta. „Oleks andnud talle veel...“ ja jooksis ruttu trepist alla lootuses, et ehk saab veel Eduardi kätte.
