Cats - paralleeluniversum, mis ei allu ratsionaalsele analüüsile

NÄDALA FILM: Kui kunsti puhul räägitakse „lõpuni minemisest“, siis Tom Hooper ja tema kassid on muusikalifilmis "Cats" tõepoolest lõpuni läinud.

Läksin „Catsi“ vaatama teatud ootus­ärevusega – kuigi leelotavad inimkassid mind juba ette veidi hirmutasid, oli mul mingi entusiastlik illusioon, et ehk on siiski tegu erutava kämbisündmusega. Tom Hooperi eelmine muusikal „Hüljatud“ on juba aastaid mu 1. jaanuari hapra oleku ravifilm – katsu sa seda vaadata nii, et Fantine’i südantlõhestav saatus ka kõige kalestunumast südamest nutupurtsatust välja ei pigistaks!

Aga nüüd „Catsist“. Alustame tegelastest. Välja näevad nad umbes sellised, nagu „Avatari“ na’vi’d oleks saanud järeltulijad makaakidega. Neilt on eemaldatud inimese kõrvad ja sugutunnused (viimase eest tuleb muidugi tänulik olla), ent alles on näitlejate näod, jalad ja käed, millest on karvapüssiga üle käidud. Lisaks on nad ka veel eri rassidest. Kõnealused olendid liiguvad aeg-ajalt neljakäpakil nagu kaslased, ent suurema osa ajast kepsutavad tagajäsemeil. Nad on korraga sootud ja hüperseksuaalsed, miksivad animaalset väljanägemist ja inimesele omaseid tundeid. Väites seejuures, et nad on kassid. Jah, keeruline on seda vaadata nii, et juhe kokku ei jookseks.

Jõuame nüüd süžeeni. Kuna tegu on tuntud muusikaliga, siis paljud teavad, mis seal toimuma peaks. Kahjuks aga valgub lugu laiali ja vist ka kahvatub antropomorfsete peategelaste õõvastavas valguses, seega on üsna raske aru saada, mis toimub. Niipaljukest mu sügavalt traumeeritud aju siiski adus, et kuna filmi tegevuspaik oli mahajäetud teater, kus tantsiti, hakkas see kõik meenutama Gaspar Noé hullumeelset happelaksu nimega „Ekstaas“. Noé ekstreemne bad trip on „Catsiga“ võrreldes titade piknik. Kui kunsti puhul räägitakse „lõpuni minemisest“, siis uskuge mind – Tom Hooper ja tema kassid on tõepoolest lõpuni läinud. Ekraanilt paistev on paralleeluniversum, mis on nii ebaloogiline, et ei allu ratsionaalsele analüüsile. Kui ma näen sama filmi jooksul kolmandat korda üleni karvast (ja ühtlasi karvakasukat kandvat) vurrudega Jennifer Hudsonit ulgumas „Memoriest“ nii südamest, et tatti voolab talle ninast suhu, siis meenuvad mulle üksnes Kirk Lazaruse (Robert Downey Jr.) õpetlikud sõnad filmist „Troopiline kõu“: „Never go full retard.“

Kinodes alates 27. detsembrist.