Elame imelisel ja heal ajal, aga millega see kõik lõpeb?

false

Oleme tervemad, õnnelikumad ja rikkamad kui kunagi varem. See kehtib nii Eesti kui ka terve maailma kohta. Paljud asjad, mida peame praegu enesestmõistetavaks, loomulikuks ja igikestvaks, on tegelikult midagi täiesti uut ja värsket.

Kui homme peaksid saabuma tulnukad – vabad päevapoliitilisest rähklemisest ja hetkeolude kontekstist – ning kirjutama ausa ja ratsionaalse inimkonna ajaloo, siis tänane küllus ja heaolu võtaks raamatust ainult lõigukese. Peatükkide kaupa oleks juttu hoopis muust. Sellest, kui lühike, jõhker ja julm on inimeste elu. Kus pidevalt peab muretsema selle pärast, mida homme (lühike per­spektiiv) ja mida talvel (pikk per­spektiiv) süüa saab. Orjandus on loomulik nagu ka nälg ja pidev olelusvõitlus. Mehed surevad nagu kärbsed ja naised on permanentselt rasedad. (Aasta tagasi jõudis kinodesse tore film „Soosik“, mis kujutas Inglise kuninganna Anne’i elu ja mis suures osas koosnes seitsmeteistkümnest sünnitusest.)

Euroopas on mehed käinud teatud regulaarsusega ­valimiskastide juures endale valitsejaid valimas umbes 120 aastat ja naised umbes 100 aastat. Laias laastus jõudis Lääne-Euroopa ligikaudu samal ajal oma tehnoloogilises ja põllumajanduslikus arengus ka tasemele, kus vähemalt looduslikel põhjustel enam nälga ei pidanud ­tundma. Mujal maailmas on olnud miljoneid tapnud näljahädasid ka tunduvalt hiljem, tõsi küll, enamasti on seal mängus olnud inimkäsi.