(Naerab) On olnud edutumaid aastaid tõesti. Nii et pean vist nõustuma, ehkki minu eas (51 – EE) ei oska enam niimoodi mõeldagi.

Mis oli sinu jaoks tipphetk? „Tõe ja õiguse“ valmimine? Või selle vastuvõtt Eesti publiku poolt? Või Hollywoodi suurfilmi „Tenet“ võtete toomine Eestisse? Või see, et „Tõde ja õigust“ ka rahvusvaheliselt nii hästi märgatud on ja see võimalike Oscari-kandidaatide lühinimekirja sai?


Raske öelda. Käsi õnneuimas taeva poole loopima ei pannud mind ükski, aga need hetked on kõik õigesti valitud. See, et „Tõel ja õigusel“ läks kinos nii hästi ja et peaaegu keegi ei vaevunud seda isegi kritiseerima, oli kindlasti väga hea.

Et Hollywood tuli meie õuele, pole ka sugugi paha.

Viimane uudis – et „Tõde ja õigust“ USA filmiakadeemia märkas – on ajaliselt lähemal ja ehk seetõttu isegi hetkel teistest üle.

Rahvusvaheline edu on selle filmiga täitsa nagu kauba peale. „Tõde ja õigus“ oli mõeldud ju esmajoones meile endale.

„Tenetist“ ja selle tegemisest keelavad karmid vaikimislepingud sul rääkida. Aga kuidas see üldse Eestisse ja sinuni jõudis?


Nii palju võin vast öelda, et juhusel oli tõesti suur roll. Nii selles, et ta tuli Eestisse, kui ka selles, et Allfilmi.

Kui juhus oli oma töö teinud, tuli muidugi tõsine taustakontroll. Suure hoolega vaadati, mis mehed me oleme ja kas meiega võib midagi koos teha. Leiti, et võib.