Quo vadis, moemaailm?

Mood kui selline muutunud halliks pehmeks vorstiks, mis vahel ehk pakub värskeid mikro­trende, kuid üldises plaanis vormib uue pähe seda, mida juba varem tarbinud oleme.

Veidi rohkem kui üheksa aastat tagasi kirjutasin essee moest, mis on kaotanud hinge. Olin siis värskelt moemaailma telgitagustest naasnud ning süda karjus millegi sügavama ja mõtestatuma järele. Peaaegu kümnend on möödunud, aga lood ei ole paremad: moekarussell ei pöörle enam ammu loovuse ja kunsti teljel, vaid on väikeste vurridena lahustunud suurkontsernide, influencer’ite, drop’ide, tossude ja kliimakriisi vahele, sihiks ikka rohkem, suuremaks, kiiremini!

Aga kui palju? Kui suureks? Kui kiiresti? Elame hetkes, kus ­üldine heaolu seis on parem kui kunagi varem ajaloos ja kõik justkui peaksid saama endale kõike lubada. Samas hoiatavad uuringud, et digirevolutsiooniga üles kasvanud noored on esimesed, kes keskkonna kvaliteedi, vaimsete häirete ja kliimamuutuste tõttu võivad olla lühema elueaga kui nende vanemad. Hoolimata sellest, et sotsiaalmeedia pakub sõnavabadust, majanduskasv jõukust ning moepoodlemine kliki kaugusel olevat preemiat ja hingetäitvat ampsu. Aga kas ikka pakub? Talupojamõistusest lähtudes – kas valmisroog saab pakkuda midagi sellist, mida koostisosades ei ole?