Briti teatrilavastaja Rupert Gooldi eluloofilm „Judy“ keskendub Garlandi viimasele eluaastale, kui rahahädas ja ilma püsiva elupaigata Judy (Renée Zellweger) jätab raske südamega oma kaks alaealist last isaga USAsse ja kolib Londonisse, et anda kontserte populaarses ööklubis The Talk of the Town. Rabe ja hapra füüsisega Judy ei söö, ei maga, ei tee proove ja jääb oma esimesele kontserdile hiljaks. Kui aga Garland kainelt lavale jõuab ja laulma hakkab, lööb tema eluraskustest räsitud täht publiku paistel särama ja britid saavad show’d täie raha eest. Judyle endale toob Londoni üksinduses rõõmu tema viies ja viimane abikaasa, lauljast kümmekond aastat noorem elukunstnik Mickey Deans (Finn Wittrock), kellega aga mesinädalad jäävad lühikeseks. Londonis toimuva tegevuse vahele on pikitud tagasivaated Garlandi ühe populaarseima filmi „Võlur Oz“ võttepaigale, kus teismelist Judyt pidevate käskude ja keeldude abil Hollywoodi karmi stuudiosüsteemi jaoks dresseeritakse.

Kinematograafilise saavutusena Gooldi linateos filmiajalukku ei lähe, „Judy“ on ennekõike Renée Zellwegeri show. Garlandi traagiline vabalangemine Zellwegeri võimetega näitleja esituses on just selline roll, mille eest filmi­akadeemiad auhindu jagavad ja mis publikut pisarateni liigutab. Zellweger laulab, kurvastab ja võitleb kogu hingest – kelle jaoks karikatuur, kelle jaoks ümberkehastumine, aga elusaid hetki filmis on. Näiteks siis, kui lapsest saati dieeti pidama sunnitud Judy sööb Londoni peenes restoranis ettevaatlikult tükikese torti.

Ei tohi lastelt lapsepõlve röövida.

Kinodes alates 8. jaanuarist.