REMSU RÄNNUJUTUD | Uusmeremaalased saavad aina targemaks
Sest ajast on paik kuulsust juurde kogunud, kuid turismimagnet oli kant ennegi: geotermilises piirkonnas on mõnus purskavate geisrite lähedal kuumaveeallikas losutada, varbad ja nina veest väljas.
Tegin seda minagi. Ja mida ma kuulen? Jumala selget ja lustlikku venekeelset tervitust oma naabrilt, heledapäiselt, kahelapilises minitrikoos noorelt naiselt, kelle kohta poleks ehk palju iludus öelda, kui lubada endale seksistlikke hinnanguid. Järgneb rõõmus vada, tal olnudki igav, siin polevat kellegagi rääkida, kuna keegi ei mõista vene keelt. Kuigi asi areneb, uusmeremaalased saavat ikka targemaks ja targemaks. Tema käivat siin koos oma abikaasa, Viktor Fjodorovitšiga igal aastal, kuna neile meeldib suvel suusatada (suvel Venemaal, siin siis talvel) ja mineraalvee vanne võtta. Need vannid siin olevat märksa kasulikumad tervisele kui Kamtšatka omad, mis ei kõlba kuhugi. Esimesel aastal oli siin halb, mine või koju tagasi, keegi ei saanud mõhkugi aru. Teisel aastal olid tekkinud mõned venekeelsed juhatussildid, kolmandal andnud vastuvõtuneiu telefoninumbri, kuhu helistades sai kontakti vene keele tõlgiga. Ütlesid oma asja vene keeles tollele inimesele, andsid toru vastuvõtjale, kelle jaoks sinu jutt tõlgiti inglise keelde. Nüüd, neljandal aastal saavat juba uus vastuvõtja ise vene keelest natuke aru, nõnda et helistada polegi enam tarvis. Siiski polevat ta vene keelt korralikult selgeks õppinud, temaga niisama juttu ajada, et muljeid vahetada, ei olevat võimalik. Loodame tulevikule, kuna nemad kavatsevat siin edasi käia.
Mind huvitasid kaks asja. Esiteks, kuidas tuli ta selle peale, et minu poole võib ka vene keeles pöörduda. Teiseks, kas Viktor Fjodorovitš, kes siin suusatamise kõrval ka äri ajavat, on samuti umbkeelne. Ja kolmandaks tahtsin oma kunagist lemmikut Kamtšatkat kaitsta.
Esimesele küsimusele sain vastuse kähku. Meie kuumaveeallikasse tuli selgelt maoori väljanägemisega mees, sulpsas üsna venelanna kõrvale. Nüüd olime kolmekesi. Venelanna pöördus tema poole rõõmsalt vene keeles:
„Tere! Meie siin just räägime, et Uus-Meremaa on üks tore koht. Mis teie arvate?“
Maoor krimpsutas oma niigi krimpsulist nägu, tervitas vastu inglise keeles. Venelanna tundis end nagu puudutatuna, siis pöördus minu poole:
„Mis ma rääkisin! Nad ei oska vene keelt! Nägite, mul oli õigus! Tema ka ei oska.“
Mul ei jäänud muud üle kui iroonitseda: „Küllap õpib.“
„Kindlasti, kindlasti õpib,“ kuulsin vastuseks. „Ma ütlesin, et nad saavad aina targemaks!“
Lihtsameelse naise abikaasa kohta jäi teadmata, sellest polnud kahju, ent Kamtšatka kasuks oleks tulnud paar sõna öelda. Kindlasti oli Kamtšatka geisrite org etem kui Waikato Orakei Korako, enne kui vulkaanipurse sellest suure osa laava alla mattis.
