Tartu rahu tõi ka vaesust ja viha Eesti riigi vastu

Sada aastat tagasi Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva-tagune ei saanud kunagi „päris“ Eestiks.

Tartu rahulepinguga sai Eesti Vabariik endale Petserimaa ja maa-alad Narva jõe idakaldal. Ent sealne venekeelne elanikkond ei võtnud Eestit omaks. Rahva elu-olu piirialadel palju ei paranenud, sest ega valitsuski selle nimel eriti vaeva ei näinud. Pinged aga kasvasid, vaenu Eesti riigi vastu keerutati üha rohkem üles.

„Saame kõik varsti Vene valitsuse alla!“

14. märtsil 1927 algas Tartu sõjaringkonnakohtus protsess riigireeturite üle. Saali toodi 16 süüalust, enamasti venelased, sekka ka mõned eestlased. Kohtualuste koorekihi moodustasid Riigikogu liige Vassili Grigorjev, endine Petseri maavalitsuse esimees Dimitri Beresin ja Lisje küla preester Valentin Smirnov. Ülejäänud olid enamikus lihtsad külamehed, venelastest kalurid.

Spioonilugu paljastus juuni keskel 1925, kui kaitsepolitsei Võru jaoskond sai kirja Petseri kaupmehelt Feodor Leontjevilt, kes teavitas Petserimaal tegutsevast Vene luurevõrgustikust. Kaitsepolitsei asus infot kontrollima, Leontjevist sai loo võtmetunnistaja.

Leontjev tunnistas kapole, et “Petserimaal tegutseb juba 1919. aastast saadik Nõukogude Venemaa kasuks tegutsev salakuulajate organisatsioon, missuguse üheks tegelaseks on minu vend Ivan Volin”. Leontjevi sõnul üritati tedagi värvata. Vendade läbisaamine polnud sugugi hea. Nad läksid aastate eest isakodu pärast nii kõvasti tülli, et istusid mõlemad kümme päeva arestimajas.