Eesti lindude süstemaatilise nimestiku kanaliste seltsi metsislaste sugukonda kuuluvad nii teder (Tetrao tetrix) kui ka metsis ehk mõtus (Tetrao ­urogallus). Ainuüksi see asjaolu viitab, et kirjanik Tarmo Tederi romaani „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed“ peategelane on Tederi alter ego Jaan Mõtus. 2017. aastal ilmunud järje­romaani esimene osa oli paks nagu telliskivi. Teine jagu on poole õhem – kõigest 300 lehekülge. Aga kui jutustada on ühe Saaremaal sündinud ja noorukiks sirgunud inimese ja teiste temaga põimunud inimsaatuste kulg kuni igapäevaste pisiasjadeni välja, siis kulub selleks palju sõnu ja paberit.

Uue raamatu tegevus algab 1974. aastal 16aastase Mõtuse Jaani viinajoomisega Kalevi spordihalli lähedal võsas. Aja jooksul nooruk kasvab, harjub alkoholiga, hingab sisse lahustit, käib Noorsooteatris vaatamas näidendit „Protsess“, milles lõi kaasa ansambel Ruja. Vene sõjaväest pääsemiseks on ta hullumajas, saab kangeid süste. Saab ka muud (keskmiselt korra aastas) ning seda kirjeldab Teder vanamoeliselt ja muhedalt, just nagu „Decameronist“ laenates: „Hoopis Jaan hakkab teda silitama, lükkama näpuotsi helesinise nailoni kummi ja valge ihu vahele ning tava pärast vastu puiklev naine laseb sellel tasapisi sündida. Wilhelm Reich ununeb kus seda ja teist ning viimaks on Jaan oma kuradiga põrgusse rahunenud.“ Raamat lõpeb 1979. aastaga, mil Jaan seab oma sammud „Tartusse, kus olid ülikool, teater, muuseumid, vaimuinimesed ja see miski, mis teda avastama tõmbas“. Leo Tolstoilt laenates – lapsepõlv ja poisi-iga on möödas, ees ootab noorus ehk romaani III osa!