Eesti esimene orden „vererist“ asutati saja aasta eest vihases sõjas Venemaaga

Eesti väärikaimat teenetemärki, Vabaduse Risti annetati peamiselt vabadussõjas vaprust üles näidanud sõjameestele. Ordenist endast ilmus nüüd Taavi Veileri ja Indrek Ilometsa raamat „Wabaduse Rist“.

Detsembris 1918 käisid Eesti pinnal vihased lahingud elu ja surma peale. Noor vabariik kaitses oma iseseisvust pealetungivate punavägede vastu. Neil raskeil päevil sündis mõte asutada Eesti oma sõjaline orden, mis hiljem sai rahva seas tabava hüüdnime: vererist. Eestvedajateks olid pea- ja sõjaminister Konstantin Päts ning välisminister Jaan Poska. Pärast korduvaid arutelusid valitsuses langetati Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919 otsus asutada orden nimega Eesti Vabaduse Rist.

Ent see oli veel kõigest otsus paberil. Milline uus teenetemärk täpselt on, veel vähem selle väljanägemine, polnud kaugeltki selge. Eesti Vabaduse Rist sai lõpliku kuju alles järgmisel aastal, kui valitsus võttis 13. jaanuaril 1920 vastu risti põhikirja. Selles nähti ette kolm liiki, igaühes kolm järku: esimese liigi valge aumärk sõjaliste teenete, teise liigi must aumärk isikliku vapruse ja kolmanda liigi sinine aumärk tsiviilteenete eest vabadussõjas. Vabaduse Risti kujundas kunstnik Peet Aren, varem peeti seda ekslikult ­Nikolai Triigi tööks.