Konn, keda nahka ei pisteta

Kui oled eales maadelnud baka- või magistritööga, siis tead, millest jutt.

Ma tunnen ainult üht inimest, keda see mure ei paina. Temal valmivad tööd tund aega varem kui kokku lepitud. Kui ta saab ülesande, tormab ta sellele kallale nagu näljane peni ja sellal, kui teised alles inspiratsiooni koguvad, lööb tema läpakakaane plaksuga kinni ja astub kipsadi-kõpsadi kodu poole. Meel kerge ja muretu.

Selle haiguse, mis kõiki teisi vaevab, nimi on prokrastinatsioon. Juba selle sõna hääldamine kinnitab, et tegemist on raskekujulise häirega. Eestikeelne „viivitamine“ või „edasilükkamine“ ei kõla kaugeltki nii kurjakuulutavalt kui ladinatüveline termin.

Sajandeid protestantliku tööeetika vaimus kasvatatud eestlasel on prokrastinatsiooni kohta palju õpetlikke vanasõnu: tänasida toimetusi ära viska homse varna; mis täna tehtud, see homme hooletu. Kui oled eales maadelnud baka- või magistritööga, siis tead, millest jutt.