Vaid paar päeva enne aastavahetust kirjutab mulle üks Hongkongi tuttav naine Cindy, kes on mu tegemistele sotsiaalmeedias aktiivselt kaasa elanud ja teab minu peatsest reisiplaanist. Ta soovitab Hiinasse minnes kirurgilisi näomaske kaasa võtta. Pean seda sõbralikuks žestiks, kuna Guangzhous, kuhu ma esmalt plaanin minna, on tõesti suur õhusaaste. Tänan teda soovituse eest. Miks ma neid maske sealt ei võiks osta? Ma tegelikult pole küll kunagi seal maski kandnud. Ah, las see olla, mõtlen muretult ja tellin pubis õlle lauale. Kallis on küll, aga see kuulub asja juurde – ikkagi Hongkong. Vahel võib seda endale lubada. Mõnus on siin.

Järgmisel päeval kirjutab Sindy uuesti ja soovitab Hiinasse üldse mitte minna. Mainib puhangut. Kiire otsing ekspresspesula ukse ees seistes, tsentrifuugi vuhina saatel oma T-särkide kuivatamist oodates, toob telefoni veebibrauseris mulle ette uudise uuest viirusetüvest, mis olevat mingis Wuhani linnas paar inimelu võtnud. Olin eeldanud midagi poliitilist. Mainitakse veel, et see levib vaid loomadelt inimestele. Wuhan on kaugel ja ma ei tunne selle pärast muret, samuti pole mul asja liha- ega kalaturule. Jutt käib mingitest madudest, kellelt arvatakse viirus pärinevat. Topin kuuma pesu seljakotti, endal väike kahtlus hinge närimas. Otsustan uudistel silma peal hoida.